Kui nüüd niisugune lugu käes oli, siis pidas Tallinna raat ja kogukond nõu ja kaalus järele ja leidis peale mitmepidist kahtlemist soowitawa olewat, et peab Rootsi kuninga armulise ja Jumala saadetud troosti ning kaitse wastu wõtma. Niisama pidas ka Tallinna raat ühes Harju- ja Wirumaa rüütelkonnaga, niipalju kui neid seekord Tallinnas päral oli, selle üle nõu ja pani nimetatud rüütelkonnale kuninga armuliku kinnituse ette, mispeale need üsna südamest rõõmsaks said ja peale muu ka ütlesid, et nemad ei taha ega wõi Tallinna linnast mitte lahkuda: kuhu linn jääb, sinna tahawad nemadki jääda. Ja tulid siis kõik ühel meelel sellele otsusele, et tahawad Rootsi alla minna. Selle loa ja ühemeelse nõu peale läkitati siis saadikud, nimelt Reinolt Lode rüütelkonna poolt ja Johan Winter, üks raadisugulane, kodanikkude poolt, Liiwimaa endise meistri juurde Miitawi Kuramaale oma wannet, mis Liiwimaa meistrile wannutud, tagasi wõtma, mis saatkond seal mitte suurt rõõmu ei sünnitanud. Aga et see abiotsimine mitte kergest meelest, waid tungiwa ja pääsmata häda pärast oli ette wõetud, siis ei wõinud endine heermeister sest õigusega mitte wihastada, waid wõttis nimetatud saatkonna kõige lahkusega wastu ja läkitas seejuures ka oma saadikud Tallinna linnale, nimelt härra von Dohn’i; kantsler Johannes Fischer’i; endise Tallinna sündikuse, seekordse heermeistri nõumehe Jodokus Kloedt’i, keelama, et kui tallinlased Rootsi kuningale weel mitte ei ole wandunud, siis nad ka edaspidi mitte ei wannuks, sest endine heermeister oleks Tallinna ennemini Poola kuninga kui Rootsi kuninga käes näinud.
Sel ajal kirjutas tallinlastele ka Holsteini härtsog Magnus umbes ses mõttes, tema olewat kuulnud, et tallinlased tahawad heermeistri alt lahti lüüa ja Rootsi krooni alla minna. Sellepärast tahab tema neile meele tuletada, et nad mõtleksid, kust nende linna algus ja õigused pärit on, nimelt Taani kroonilt, ja et nad jälle peaksid sinnapoole pöörama. Kui seda aga mitte ei tehtawat, siis peaksid nad mõtlema, mis sest wälja tuleb. Kuid sellest hoolimata kestis tallinlaste ettewõetud nõu edasi. Aga kui heermeistri saadikud Tallinna tulid ja seal nägid, et tallinlased juba täiesti Rootsi kuninga poole hoidsid, siis panid nad seda wäga pahaks. Tallinlased ei wõtnud ka saadikutest kedagi raekotta, kui aga härra von Dohn’i üksi. See ei hakanud ka enam oma nõu seletama, waid andis ainult küllalt mõista, et ta sellega sugugi rahul ei ole, et linn Rootsi
6
