Tallinna piiramise käik, 1570 ja 1571.
16. oktoobril tuli weel suur jagu Wene mäge, keda opristnikkudeks nimetati, ja see hulk mässas ja möllas hullemini ja palju hirmsamini kui endised, tappes, rööwides ja põletades, ja tapsid halastamata maha palju inimesi aadlist ja lihtrahwast, kes tühjas Kiwiloo lossis Harjumaal warjul olid ja endistest wenelastest olid puutumata jäänud. Ja läksid Tallinna alla Telliskopli leeri ja raiusid selle toreda metsa seal maha ja rikkusid ära. Selsamal ajal pistsid tallinlased Kalamaja põlema, kus üle kahesaja eluhoone seisis, põletasid ära ja tegid maatasa.
Sellesama piiramise ajal, mihklipäewa paigu, tuli kaks salka kuninglikke sõjalaewu Tallinna reidile, üks Kalmerist ja teine Soomest, linna wälja päästma. Ja need laewad jäid niikauaks reidile, kunni kõik laewad ja alused Rootsist ja Soomest pärale jõudsid ja Tallinnale igasugu tarbewara, moona ja puid, kätte wedasid ja tallinlased ka seda kätteweetud wara takistamata linna wõiksid wiia. Siis oli kindlus päästetud ja wõis Moskwa wõõrastele, kes teda mõtlesid pika piiramisega kätte näljutada, küll wastu panna. Sel ajal peeti wahet pidamata palju taplusi waenlastega laewadest ja linnast, mida kõike wõimalik ei ole kirjeldada.
Selsamal ajal, mardipäewa paigu, tõusis linnas hirmus tõbi ja kestis talwe otsa kunni kewadeni, ja suri sesse tõppe üsna rohkesti kodanikke kõigist kildidest, niisama ka palju sellisid, noori sulaseid, naisi ja neitsisid, nii ruttu, nagu inimesed ühtegi katku ei sure. Ja nemad kõik maeti maha ilma kella löömata, sest kõigel piiramise ajal ei kuuldud kella muidu kui jutluseks. Ja see oli niisugune wihane tõbi, mis inimestelt kohe meeled ja mõistuse ja keele sealsamas ära wõttis. Ja see tõbi mässas ja möllas ka Harjumaa talupoegade hulgas suure kiirusega, ja kohtlane rahwas nimetas teda wenelase wõi moskwalase witsaks, mis wenelased pidid olema maale toonud. Selsamal ajal talitas see nimetatud tõbi ka waenlaste leeris üsna hirmsasti, ja suri temasse ka Konradus Burmeister, härtsog Magnuse kantsler, ja palju teisi sakslasi ja wenelasi. Seal läks liiwimaalaste wandesõna osalt täide. Sest Liiwimaal oli see harilik wandesõna, iseäranis aadli juures: „Et sulle kõik ilma häda kaela tulgu!“ See wanne tuli liiwimaalastele kahjuks niisugusel määral kaela, et pea ühtki häda arwata ei wõi, mida neil selle muutuse ajal mitte ei oleks küljes olnud.
54
