maad ja Wenemaad lahutab, ja sinna jooksewad 72 jõge ja üks jõgi, mis wälja jookseb Narwast mööda suurde merde. Wõrtsjärw on kaks penikoormat lai ning 7 penikoormat pikk ja on aset Wiljandi, Tarwastu ja Tartu stifti maade wahel. Mõlemad need nimetatud järwed on wäga kalarikkad ja annawad kala suwel mitmele maaosale, iseäranis aga talwel reeteega kogu Eestimaale.
Ja ehk küll suuri ja pisikesi jõgesid iseäranis palju on, siis on ometigi Düne jõgi kõige ülem ja kõige suurem. Ta tuleb Wenemaalt ja jookseb Riia linna alt mööda suurde merde ja ei ole mitte wähem kui Elbe Hamburi all.
Niisama on siin maal ka jahiloomi suures külluses: põtru, jäneseid, hirwi ja igasugu metslindusid, keda ka talupojad maal wõiwad ilma keelmata ja takistamata püüda ja müüa. Peale selle käib see maa mee, lina, wilja ja muu maasaagi poolest mitmest maast ette, sest Tallinna linn üksi wõib aastas ilma wähematki puudust tundmata üle kümnetuhande sälitise rukkid ära anda, peale selle, mis teised linnad ja alewid ära wõiwad anda, ja nii odawasti, et terwes ilmas wist kuskil odawam ei ole. Sest terwe sälitise rukkid ehk linnaseid wõidi wiimase ordumeistri ajal talupoegadelt weel 12 taalri eest osta, ja sälitis ja wakk on siin maal ka suuremad kui mitmel teisel maal ja linnas. Ja sellepärast on Hollandi, Lüübeki ja weel teisi laewu mitu tuhat sälitist rukkid Liiwimaa linnadest wedanud.
Niisama ei ole ka karjapidamisest ja igasugu loomadest siin maal puudust olnud, sest toreda rammusa härja wõis kolme taalri eest osta ja nuumatud sea pooleteise taalri eest. Peale selle kõige oli Liiwimaa linnades wenelastega ja Liiwimaa aadli ja talupoegadega niisugune mõnus ostu- ja müümakord, et paremat üheski linnas ega maal ei wõiks olla, iseäranis aga Riias ja Tallinnas, mis linnad üle wiiekümne Saksa penikoorma teineteisest kaugel on. Ja kummalgi neist on niisugune tore ladu, empoorium ja staapel iga rahwa ja maa kaupasid, nagu seda üheski linnas terwe Lääne mere ääres leida ei ole, maha arwatud üksnes Dantske linn. Ja sellepärast on palju waese rahwa lapsi, kes Saksa maadest siia teenima tulid, warsti rikkaks ja wägewaks saanud. Ja et see maa ka sakslaste kaitsemaa oli ja sakslaste käes ka kõik wõimus ja walitsus oli, siis pidasid mittesakslased neid nii suures aus ja tähtsuses, et nad ka kõige alamat mõisateenrit ja käsitöölist härraks ja junkruks pidasid. Ja see oli mõisa sulasele wõi käsitöölise sellile suur häbi ja teotus, et ta siin
17
