ta siiski suurwürsti kahtlust ja läks sellepärast Põltsamaalt, moskwalase wõimkonnast, ära Kuressaarde ja jäi sinna mõneks ajaks aset pidama. Nüüd olid need ülejäänud kaks lippu Põltsamaa maakonnas weel halwemas korras kui enne. Sest need olid needsamad, kes Rootsi kuningalt Tallinna lossi äkki tulles ära olid wõtnud, mispärast nad ei Rootsi- ega Poolamaale ei tohtinud minna, sest et need mõlemad kuningad ühe mehe ette olid. Wiimaks, kui Rootsi kuningas moskwalasega weel sõjajalal oli ja tal sõjamehi tarwis oli ja ka äralangenud mõisamehed nüüd head ja kurja olid katsunud, halastas Rootsi kuningas nende peale ja wõttis oma õelamad waenlased jälle armus wastu ja andis neile, nagu teistelegi, kes süüta olid, ausat maksu ja ülespidamist ja pani ka ausate ametite peale ja ei hakanud seda kätte tasuma, mis nad rootslastele Tallinna majas ja piiramise ajal Wene juhatuse all olid teinud. Nõnda läks härtsog Magnuse ja tema mõisameeste walitsus seks korraks lahku.
Liiwimaalaste tühjad lootused.
Selsamal ajal, kui Tartu omad raske surumise alt ja Wene wangist jälle Tartu tulid, unustasid nad warsti oma suure häda ja wiletsuse ja hakkasid oma wana metsikut, ülewoolawat elu ja wiisi jälle peale, selle peale waatamata, et nad moskwalase paeltest ja ikkest mitte weel üsna wäljas ei olnud ja ka rahu weel maal ei olnud. Ja seda oli siis ka palju teiste liiwimaalaste juures niisama näha ja märgata. Sellepärast ei wõinud Jumala õiglane karistus mitte nii pea ära lõppeda, kui nemad seda küll lootsid, ja kogu sõjaaja, iseäranis hakatuses mitu aastat järjestikku, rääkisid nad ikka: Tulewal suwel tuleb hea põli, ja kui suwi möödas oli, siis lootsid jälle teise suwe peale, ja ootasid nõnda aastast aastasse ikka paremat. Aga tuli ikka pahemat ja hullemat. Ja igal suwel, kui laewad pidid tulema, nõuti häid sõnumeid. Mõnikord laotati kuulujuttusid, mis neid rõõmustasid, ja pärast, kui nende peale midagi ei sündinud, oli kurwastus seda suurem. Wiimaks, kui kõik nende lootused nurja läksid ja wiimane lõpp neile liiga kirju näis, trööstisid nad ennast suuremalt osalt weel surmaga.
Johan Duve ja Elert Kruse lood.
Kui härtsog Magnus Põltsamaalt ära oli ja tema mõisamehed laiali olid läinud ja see Tartu Saksa kodanikkude wähene elu ja
61
