ei ole kui patukahetsemine ja meeleparandamine ja südamlik palwe Kõigewägewama Jumala poole, et ta seda karistust kergendaks.
Reinolt von Roseni asjata mäss Tartus, 1571.
Aastal 1571, 21. oktoobril, ühel pühapäewal, tahtis Reinolt von Rosen, moskwalase rittmeister, oma isandalt Tartu linna äkilise kallaletungimisega ära wõtta Johan Duve ja Elert Kruse õhutuse peale. Ja kui ta juba oma lipuga linna oli tulnud, arwas ta, et nüüd Tartu Saksa kodanikud kohe tema poole lööwad ja ühes wenelaste peale lähewad. Aga wenelased kogusid ennast warsti ja said Reinolt von Roseni üle wõimust, nõnda et mõisamehed Jumalat tänasid, et jälle wärawast wälja said. Aga Reinolt von Rosen ja mõned tema mõisamehed pidid wastama, ja nad raiuti mitmeks tükiks. Selle peale läksid wenelased torma Tartu Saksa kodanikkude majade peale, kes siin asjast midagi ei teadnud ja sest mässust üsna süüta olid, ja tapsid pea kõik kodanikud ühes nende naiste ja lastega ja kõige perega haledasti ja armetult maha ja wõtsid nende majad saagiks ja rüüstasid paljaks. Ja see tapmine ja rüüstamine kestis kolm päewa. Mäherdune häda ja wiletsus seal Tartus oli, seda wõib iga mõtleja küll arwata ja ei ole ka wõimalik seda sõnaga ütelda. See plaan oleks Reinolt von Rosenile ehk wõinud korda minna, kui ta seda teisele rittmeistrile, Klaus von Zeizile, teada oleks annud ja tema ka ühes oleks wõtnud. Aga Reinolt von Rosen kas ei tohtinud seda teisele usaldada wõi tahtis tema Johan Duve ja Elert Kruse kõrwal selle au üksi omale saada, ja pidi siis ka sellepärast jumalakartmata kõrkuse ja mässamise karistust kannatama. Ja Kõigewägewam Jumal ei tahtnud ka mitte, et Tartu linn ja kogu stift niisuguse kergemeelse nõuga pidi ära päästetama. Aga kui Johan Duve ja Elert Kruse nägid, et nõu nurja läks, jätsid nad moskwalasele oma würstiriigid pandiks ja põgenesid Poolamaale. Nõnda lasti see Riia stifti aadlikkude lipp ka ametist ära ja maksti tasa, ja Hans von Zeiz ei tahtnud ka maksu enam ära oodata, waid läks minema.
Härtsog Magnus läheb tagasi Saaremaale, mõisamehed rootslaste juurde, 1571.
Kui nüüd härtsog Magnus Põltsamaa lossis seda lugu kuulda sai, ehk ta küll sest midagi ei teadnud ja üsna ilma süüta oli, kartis
60
