pauguga surnuks, walli peal, kus nad seisid ja mängu pealt waatasid. Üks neist oli keegi rätsepp ning paiga peal asuw Tallinna kodanik, teine oli noor sell, Tallinna raatmanni poeg, ja kolmas oli üks püssikütt. Aga järgmisel ööl wõttis wenelane kantsi jälle ära ja ehitas blokhausidega tugewamaks ja pani enam wäge sisse kui enne.
8. weebruaril saatsid härrad mõned kalamehed wälja sadamasse kalu püüdma tüki maad linnast, wenelaste ärrituseks, et neid seeläbi leerist wälja meelitada; ja kui need oleksid tulnud, siis olid pulwärgi taga ja laewade taga mõned kütid walmis, kes neid wastu oleksid wõtnud. Aga wenelased ei tahtnud tulla, sest et nad plaani märkasid.
12. weebruaril, ööse, tuli üks wangis Rootsi tüdruk leerist joostes Tallinna lossi alla ja kui sisse oli lastud, tõi esimese teate, et salk tatarlasi ka Soomes on olnud ja palju wangis inimesi, noori ja wanu, sealt Tallinna leeri toonud ja on palju noori lapsi merel jääle wisanud ja sinna maha jätnud. See oli kurb sõnum kõigile wagadele südametele. Pärast oli ka weel teisi wangisid, keda raudpidemetes peetud, lahti saanud, kes siis seda kurba sõnumet pikemalt kinnitasid.
Ja et Tallinna linn wallidega, rundeelidega, kahekordsete kraawidega peaaegu ringi igast küljest, kohati ka kahekordse walliga nõnda on kindlustatud, et ühtki muud müüri wäljast suurtükiga lööma ei saa, kui ainult seda müüri, mis Marstali mäel on, kus weel kaks mantelmüüri ja kraawi ees, ja et wenelased seda müüri mitte otsesihis, waid wiiliti pidid wõtma ja laskma, ja et müür waenule wastupanemiseks ka wäga paks oli ehitatud, siis ei wõinud ta sinna mitte ühtki auku sisse lasta. Aga tallinlased ei soowinud Jumalalt muud midagi armsamat, kui et waenlane tormi oleks jooksnud, sest siis oleks ta pidanud linna ja lossi ja Toome wahele sisse jooksma, kus nad siis igal pool ennast nõnda olid tema wastu walmis pannud, et kui ta sinna wahele oleks tulnud, ta mitte ei oleks teadnud, kuda jälle tagasi minna. Aga ta aimas hädaohtu ja ei tulnud mitte, ja nende kahe äraandja nõu läks ka tagasi.
Peale selle, kui moskwalane siiasaadik hirmsasti oli lasknud ja ühelegi müürile ega wallile midagi ei suutnud teha, jättis ta torma laskmise pikkamisi soiku ja laskis nüüd suurte suurtükkidega sinna-tänna linna, Toomele ja lossi ja tornide ja wallide peale, kust temale kahju oli tehtud, ja ei säästnud kiwikuulisid ega tulekerasid
102
