ei wõinud ja kel jalgu ei olnud ja keda hobuse selga ja seljast maha pidi tõstma, teistega ühes wälja, ja rüüstasid ja laastasid Lääne- ja Järwa- ja Wirumaa maid ja terwet Tartu stifti, ühe sõnaga — kõiki Eesti maid ilma wahet pidamata ja ajasid ilmatud hulgad loomi Tallinna, mitmed tuhanded, ja igasugu liikuwat wara, ja müüsid wähese raha eest, ja aeti seda suwe jooksul Tallinna nii palju, et keegi enam osta ei tahtnud ega wõinud.
Selsamal ajal wõtsid nad wenelastelt ka nende ruunad karjamaalt, niisama kõik nende loomad mõisatest ja kõigi majade eest Eestimaal ja lõid maha kõik wenelased, keda mõisates ja külades leidsid, palju ka kaitsewäelisi, kes majadest alla tulid taplema ja saaki käest ära püüdma, ja wõtsid neid wangi. Siis läks üks salk sakslasi ja mittesakslasi üle 20 penikoorma Pärnu ja riisusid seal Wanas Pärnus wenelasi ja sakslasi, kes moskwalasele olid wandunud, ja tõid nad wangis Tallinna. Peale selle läksid Saksa mõisamehed, maasulased ja talupojad Paide ja tormasid alewi peale, mis maja all on, kuhu wägewatest palkidest aed oli ümber tõmmatud blokhauside ja laskewallidega, ja wõtsid alewi ära ja pistsid põlema, ja põletasid ja tapsid seal palju wenelasi ära, noori ja wanu, ja said suure saagi ja wiisid ära.
Siis läksid mõned hulgad talupoegi omalt poolt Rakweresse, Laiusele, Haapsalusse, Koluweresse ja Lihulasse nende majade loomi ja ruunasid näppama. Siis põletasid nad pea kõik alewikud nende majade ees maha ja tõid Lihulas üle 300 härja, lehma ja hobuse walli alt lossi kraawist ära ja ei hoolinud sest ühtigi, et wenelased wallilt neile sekka lasksid ja kiwidega wiskasid. Seal lõid ka mitmed wiie ja kümne mehe kaupa kokku, enam ehk wähem, ja wõtsid mõneks päewaks ja nädalaks moona ühes, läksid kaugelegi ära, peitsid end ära kitsaste teede paiku, sildade juurde ja rägastikkudesse, kust wenelased mööda pidid minema, ja waritsesid seal ööd ja päewad wenelasi, ja wõtsid mitu uhket bojaari ja teisi, liht wenelasi õnneks, lasksid maha ja wõtsid wangi, ja tegid kõik wenelased terwel Eestimaal nii araks, et need majadest kuhugi ei julenud sõita ja just nagu piiramises ehk wangis majade sees pidid paigal olema. Ja kui wenelased tarwiliste asjade pärast kuhugi just sõitma pidid, siis nad ei tohtinud mitte wana harilikku rada ega wäeteed reisida, waid tegid suure keeru kõrwalisi teesid mööda, ja olid siiski iga kord, kui sild ehk põõsas wastu tuli, hirmul, et seal taga ehk Hannibali mehed
109
