Liiwimaa kuberner, wägewa sõjawäega pärale ja läheb ruttu ka Haapsalusse, et wenelastega seal sobitust lõpetada maja pärast. Ja kui asjad seal lõpulikult selged olid, tuli ta jälle Tallinna, maksis sõjameestele kõigile palka ja saatis nad kohe maad mööda Narwa minema ja kuningliku armaada laewu ning kaljaseid paljude suurtükkidega ja sõjamoonaga ja ka mõne laewa mehi laskis ta merd mööda Narwa purjetada, ja selle armaada ja laewade admiral oli härra Klaus Flemink. Siis oli sõda ja sõjakisa moskwalase maadel kõigis paigus. Ja et seda nii piinliku hoole ja tõega tehti, siis andis ka Kõigewägewam Jumal selleks oma õnne ja õnnistuse.
4. septembril hakkasid rootslased kolmelt poolt Narwale tuld andma 24 kahekordse ja poole kartauniga, mis nii suured ja paksud olid, et kõik sõjamehed igasugu rahwast Narwa all tunnistasid, et nemad eluajal ühelgi isandal ega wõimumehel enne sellesarnaseid suurtükka ei ole näinud. Ja kui nad kaks ööd ja päewa wahet pidamata olid lasknud ja müür, mis üle kolme sülla paks, puruks ja maha oli lastud, siis walmistati tormijooksule, kutsuti esiteks aga heaga linna alla andma. Aga wenelased Narwas ei tahtnud sellega nõusse heita. Siis saatis härra Pontus de Legardia mitte ainult oma maasulased tormi, waid andis kõigile mõisameestele, laewameestele ja igaühele, kes aga tahtis, luba tormi jooksta, ja kui nad Jumala abiga pidid linna tormijooksuga kätte saama, siis pidi kõik wara, mis Narwas oli, tunni wältusel waba wõtta olema, ja mis keegi selle määratud aja jooksul jõudis kätte saada, see pidi tema oma olema. Siis oli igaüks warsti nõus ja walmistas suure rõõmuga tormi wastu, just nagu tantsule. Ja selleks lasksid ennast tarwitada ka mõned kaptenid, sõjanõunikud ja käsutajad. Siis walmistasid sinna peale tormama ka mõisamehed ehk ratsanikud, niihästi sakslased kui rootslased, ja walisid omale endi keskelt peamehe ja lipumehe, kes neid pidi juhatama. Waliti siis Schweder von Lunden tormihimuliste mõisameeste peameheks ja Assmus von der Soltwedel lipumeheks, ja need kaks nimetatud käsutajat juhatasid ühes Saksa ja Rootsi jalameeste pealikute ja lipumeestega ka oma ratsanikke ja mõisamehi üsna waprasti ja julgesti. Ja kui nad kõik täies hoos peale tormasid, oli asi hakatuses natuke wisa ja raske minema, ja Jürgen Veltzkow, Saksa jalameeste lipumees, ja Assmus von der Soltwedel, mõisameeste lipumees, ja mõned jala- ja mõisamehed said surma. Aga wiimaks sai õnn rootslastele ja need
152
