kogu wäega Pihkwa alla Wenemaale ja tahtsid linna tormiga wõtta. Aga wenelased Pihkwas palusid rahu ja tõotasid ordule alla heita, mis siis Wene würsti Gerpolti loaga ka sündis. Siis anti Pihkwa loss ja linn mõlemad meistrile kätte ja meister pani lossi ja linna tugewa wäe orduwendi ja kristlikku rahwast sisse, ja kõik kiitsid ja tänasid Jumalat selle suure wõidu eest ja läksid siis jälle Liiwimaale. Aga Aleksander, Nowgardi würst, wõttis ordult Pihkwa jälle ära, siis kui kirjutati 1244. Kristlased panid küll rüütlikult wastu, aga pidid wiimaks alla andma. Seal said surma 70 orduwenda ja palju Saksa mehi, ja 6 wenda wõeti wangi ja piinati surnuks. See meister walitses aastat kuus ja suri aastal 1245.
Hinrik von Heimborg, teine Saksa ordu meister Liiwimaal, 1245—1247.
Aastal 1245 seati Hinrik von Heimborg Preisi kõrgemeistri poolt teiseks meistriks Liiwimaale. Selle meistri ajal walitses Riia piiskopp Nikolaus IV, kes Riia Paljajala munkade kloostri ehitas. See meister palus enese oma ihu nõrkuse pärast ametist lahti, kui 2 aastat oli walitsenud.
Diderik von Gröningen, kolmas Saksa ordu meister Liiwimaal, 1247—1250.
Aastal 1247 saatis Preisi kõrgemeister, Tüüringi lantkrahw Konrad, ühe teise meistri Liiwimaale, nimega Diderik von Gröningen. See meister pani rohke wäe kurelaste wastu jalale, läks nende maale ja lõi palju kurelasi maha ja jäi sinna mõneks ajaks maale ja ehitas Goldingi ning Amboti ja pani nende majadesse hästi wäge sisse, ja laskis kurelastele igal pool kuulutada, et kõik need, kes ristimise läbi ristiusku wastu wõtawad ja ordule tahawad alla anda ja kümnist maksta, pidid elusse jääma. Aga nemad ei tahtnud hästi ristimisele minna ja sündis sellest mõnda suurt riidu, ja mõnigi orduwend jäi surnult maha, enne kui neid wõidi taltsaks teha ja ristiusule saada.
Kurelased lõid, kui ordu tõsidust märkasid, Leedu würsti Mendowi poole ja heitsid temale alla, kes ka kristlaste waenlane oli. Seesama würst kogus wägewa rahwahulga ja läks Kuramaale Amboti alla kõige wäega. Seal hoidsid meister ja marssal Beraart oma rahwaga ühte põõsastikku warjule, ja kui leedulased
29
