Ja kui üks Tallinna toomhärra Johannes Blankenberg oma õige naise Saksamaalt Tallinna tõi, siis ei tohtinud ta piiskopi ja teiste toomhärrade ees mitte tunnistada, et see tema laulatatud abielunaine oli, waid pidi ütlema, et see tema sohinaine ja tüdruk pidi olema. Ja kui keegi mees asja teisiti teada sai, siis andis Johannes Blankenberg sellele nuumatud sea, et ta mitte ei pidanud ilmutama, et temal õige naine on. Sest see oli neile püha katoliku meestele suur häbi ja patt.
Kuna nüüd orduhärrad, piiskopid, toomhärrad, kes ise ülemad õpetajad ja lammaste karjased olid, niisugust elu elasid ja teistel ees käisid, siis oli alamatel, aadlil ja mitte-aadlil, waba woli. See oli seal lubatud asi wanadele ja noortele, ilma sest wähegi pelgamata. Ja neid häbikottisid ei hüütud mitte hooradeks, waid igaüks nimetas neid talitajateks ja julguseandjateks. See patuorjus sai wiimaks nii üleüldiseks, et paljud seda enam häbiks ega patuks ei pidanudki ja et ka mõned kõrget seisu inimesed pärast oma naiste surma kohe ilma pikka leina pidamata omale wärsked talitajad ja julguseandjad majasse wõtsid, kellega nad niikaua koos maja pidasid, kui ennast jälle neist lahti tegid. Ja mõned pidasid oma talitajatest palju enam lugu kui mõnigi mees oma õigest abielunaisest mitte ei pidanud, mis paljusid mitte wähe ei pahandanud.
Ja et see patuorjus üliwäga laialine oli, siis ei häbenenud ka mõned ewangeeliumi õpetajad maa seespool mitte, nõnda kui teisedki, omale sohinaisi ja talitajaid wõtta. Ja mitte üht superintendenti ei olnud sel ajal terwel maal, kes oleks tahtnud niisuguste ja sellesarnaste patuorjuste peale waadata. Ja palju kirikhärrasid ei hoolinud suurt studeerimisest ega jutlusetegemisest ja ei teinud muud, kui et ühe oma kihelkonna junkru juurest teise juurde, ühe maaprii juurest teise juurde ja talupoegasid kaudu ümber tõmbasid ja ennast hästi sööta-joota lasksid. Kes siis oli lustilik mees ja hea naljahammas ja jõudis joomalauda rõõmsaks teha ja nõnda rääkis, kuda nemad hea meelega kuulsid, see oli sellele rahwale õige õpetaja. Sellepärast oli Liiwimaa õpetajate hulgas sel ajal palju tummi koeri, kes neid suuri pattusid mitte ei julenud karistada. Ja ei ole siin maal ka iialgi nähtud ega kuuldud, et orduhärrad, piiskopid ehk aadlikud hooratööd ja abielurikkumist oleksid karistanud.
Üks karistus kasimata elu eest oli talliwendade ehk orduhärrade teenrite juures siiski olemas. Sest kui nad kedagi oma keskel kasi-
65
