tulid, nad siis isekeskis sõbralikult suud andes üksteist wastu wõtsid ja teretasid. Sest kui tõsisele aadlimehele salk aadlist naisi ja neitsid wastu tuli, siis ta ei tohtinud ega wõinud Liiwimaa wana kombe ja wiisi järele mitte mööda minna, waid pidi igaühel järgemööda ümbert kinni wõtma ja suud andma. Ja kui üks naiste salk möödas oli ja teine järel tuli, siis ta pidi nendega ka tegema, nagu esimestegagi, ja nõnda ikka edasi. See pruuk ja wiis kadus pärast pika Moskwa sõja ajal hoopis ära.
Aga Liiwimaa wakustega on lugu nõnda, et kõigi isandate ja aadlikkude külad wakustesse on jaotatud. Suuri ja rikkaid külasid on üks ehk kaks ühes wakuses, pisemaid ja kehwemaid aga on rohkem ühte määratud, nõnda et igal isandal ja aadlikul tema külade arwu mööda mõned wakused olid. Ja iga wakus pidi oma härrale ehk junkrule iga aasta toreda pidu walmistama, kuhu siis ka kõik talupojad ja maapriid, kes wakusesse kuulusid, ka ligi pidid tulema härrale ehk junkrule oma iga-aastast maksu ja kohust tooma. Siis hakkasid orduhärrad mihklipäewa ajal wakuseid pidama, kuhu siis ka kõik nende mõisapere ühes kõige ümberkaudse aadliga ja saksast ja mittesaksast maapriidega hulgakaupa kokku tuli. Ja kui maksud olid ära makstud, siis hakati ilu ja lusti tegema kõigest jõust. Seal hakkas siis Liiwimaa kunst, rüütlimäng ja tublidus sel ajal alles õieti peale. Siis toodi need suured puukarikad wälja, mida „kaussideks“ nimetatakse ja mis nii suured on, et lapsi sees wõib pesta, ja jõid neist kaks meest teisele kahele ette ja nõnda ikka edasi mitte ainult ühe „kausiga“, waid mitme suure ja wäikesega, kunni silmad kirjuks läksid ja üks teist enam näha ei wõinud. Ja kes wiimaseks jäi ja teised kõik maha jõi, see oli teisel päewal wapper wägimees ja sai au ja kiitust palju, nagu oleks mõne maa ära wõitnud. Aga teised, kes selle kiituse peale kadedad olid, ütlesid, tema ei olla õigesti joonud, waid olla walskust teinud, ehk et temal olid head abimehed ja et muidu tema küll ei oleks wõitjaks jäänud. Siis nad hakkasid seal jälle suurte ja pisikeste „kaussidega“ kemplema, ja igaüks oli kõige hoolega püüdmas, et wõiks rüütliks saada ja auhinna wõita. Seal oli ka aadlist poissisid, aasta 14-nesi, kes wanemate eeskuju järele poolte ja terwete kannudega üksteisele ette jõid ja selles ennast harjutasid. See wakusepidu kestis terwel maal mihklipäewast jõuluni kõigi orduhärrade, walitsejate ja aadlikkude juures. Selle järel hakkasid pulmad peale, mida hea saanitee pärast ikka jõulu ja wastla-
70
