selle suure liikumise pärast, mis seal iga aasta näha oli. Siis toodi sinna ka mitu lasti õlut Tallinna linnast ja kõigist kõrtsidest ja küladest ümberkaudu. Ja kui talupojad ja nende naised ja tüdrukud oma ohwrid, wahast tehtud küünlad, hobused, härjad, wasikad ja lambad altarile olid pannud, et nende loomad hästi kosuksid ja terwed oleksid, siis keerutasid naised ka ühe killingi wõi penningi kolm korda ümber pea ja wiskasid siis altarile ja läksid minema. Ja kui nad selle oma meelest jumalateenistuse nõnda ära olid pidanud, mis suur Epikuuri pidu seal siis lakkudes, prassides, lauldes, karates ja tantsides peale hakkas ja mis suur jõrin suurtest torupillidest, mis kõigelt maalt sinna kokku olid tulnud, niisama ka, mis kasimatust, hoorust, kiskumist ja tapmist ja suurt hirmust ebajumala-teenistust seal on sündinud, seda ei suuda ükski inimene küllalt uskuda.
Ja ei ole wõimalik, et Weenuse mäes hirmsamat Epikuuri elu wõib elada, kui ebajumalased talupojad siin sel palwerändamisel ja pattude andeksandmisel pidasid, ja olid ometi niisuguses pöörases usus, et see kõik Kõigewägewamale Jumalale iseäranis armas teenistus pidi olema ja nemad ka seeläbi Jumalalt suurt armu on saanud. Säärast ebajumala-teenistust ja jumalakartmata asja ei tehtud mitte ainult püha Brigitta kloostri juures, waid kõigi kloostrite ja kabelite juures terwel maal.
Ehk küll Kõigewägewam Jumal oma armuga Liiwimaa prowintsile püha Ewangeeliumi segamata ja puhast õpetust Augsburi tunnistuse läbi oli annud, siis oli ometi paljudes kohtades Liiwimaal wähe neid leida, kes Jumala sõnast ja kirikukäimisest midagi teadsid, waid nende ülem hool oli pühapäewal maal, iseäranis talupoegade ja maapriide juures, et üks naaber penikoorma wõi kaks teise juurde sõitis, kel head õlut oli, ja seal terwe pühapäewa otsa ja esmaspäewa ka weel lõbu pidas. Aga põhjused, miks nad nii lohakad olid ja kirikukäimisest ei hoolinud, oli see, et terwel maal mitte üht head kooli ei olnud, mis ometi mõne liht õpetaja oleks anda wõinud, kes mitte-saksa keelt oleks tunnud. Sellepärast seisid ka kirikud koolide puudusel mitu aastat üsna tühjad ja lagusid ära. Teiseks, kui kiriku juures õpetaja oli, siis see oli harilikult wäljamaalt ja ilma mitte-saksa keelt tundmata ja tegi jutlust sakslastele Saksa keeli, millest mitte-saksa talupojad aru ei saanud ja sellepärast ikka kirikust ära jäid ja loderikuks õppisid, ja pidid siiski õpetaja palga maksma, kuhu sakslased igaüks ainult ühe singi aastas lisaks
72
