jooksid paljud jutluse ajal, kui trummi kuulsid, kirikust wälja. Nii imewäärt oli neile sel ajal sõja-asi. Sügiseks tuli palju rüütlid ja jalamehi Saksamaalt ordu ja linnade teenistusse. Siis wõtsid aadlikud omale häid ratsamehi kaasa ja läksid Kuramaale Bauschkesse sealset rajapiiri Poola kuninga ja Preisi härtsogi wastu kaitsma. Ja kui Saksa maamehed Liiwimaa maadest läbi oma pealikule järele läksid ja oma naiste ja poistega mõisatest ning küladest läbi läksid ja oma harjunud kombe järele rüütlimoona küsisid ja oma pikkade sukkadega, lõhkiraiutud riietega, pikkade piikide ja suurte mõõkadega sisse astusid, siis oli seal niisugune imestamine ja wahtimine, nagu oleks sinna suur merekoll näha tulnud, sest nemad ei olnud nii imelikkude wõõrastega enne harjunud ja see tuli nüüd ka üsna ootamata.
Kui nüüd need kaks sõjahulka, poolakate ja liiwimaalaste omad, täies sõjajärjes peaaegu terwe aasta otsa üksteise wastas wäljas olid olnud, siis lepitati ja lõpetati see asi wiimaks Rooma keisri Ferdinandi ja teiste wõimumeeste sobitusel rahuga ära ja kinnitati leping nimetatud poolte wahel Passwoldes Leedu rajal sedawiisi, et heermeister maksab Poola kuningale kuuskümmend tuhat taalrit sõjakuludeks ja laseb Riia peapiiskopi wangist lahti ja seab tema jälle tema endisse ausse ning ametisse ja annab kõik nimetatud linnad, lossid ja kindlused tagasi. See on nõnda sündinud aastal 1557. Ja sel aastal suri ka heermeister Hindrik von Galen, kui 6 aastat oli walitsenud.
Mõned kirjutawad, et sõja põhjuseks heermeistri ja peapiiskopp markkrahw Wilhelmi wahel pidi see olema, et nimetatud peapiiskopp Luteruse usku ei tahtnud wastu wõtta ja et Liiwimaa seisused selles rahusobituses ennast Poola krooni alla andsid. See ei wõi mitte nii olla, sest et Riia peapiiskopp markkrahw Wilhelm Luteruse kuulutatud Ewangeeliumiõpetuse enne wastu wõttis kui heermeister ja kõik orduhärrad. Ka ei ole Liiwimaa seisused selle Passwolde rahusobituse ajal Poola kuningaga ennast mitte Poola krooni kaitse alla annud, waid pärast Moskwa sõja ajal, kui moskwalane nad peaaegu oli ära wõitnud ja Rooma riigi poolt, kelle alamad nad olid, mingit abi ega troosti oodata ei olnud. Siis andsid mõned ennast kõige esiteks tungiwa häda pärast Taani kuninga alla, mõned Poola kuninga, mõned Rootsi kuninga alla.
84
