wangis. See andis Poola kuningale Sigismund Augustile, kes peapiiskopi onu oli, ja piiskopi lihasele wennale Brandenburi markkrahwile ja Preisi härtsogile Albrechtile asja Liiwimaa ordu wastu sõda alustada ja peapiiskopi wangist jälle lahti päästa.
Kui see kõmu Riia peapiiskopist ja maamarssalist esiti wälja läks, siis oli suur kisa-kära terwel maal ja oli suur jutt käimas, kuda hulk laewu, kõik ratsa- ja jalamehi täis, peapiiskopi ja tema wenna Preisi härtsogi tellitud, walmis seisab, et ootamata Liiwimaale tungida. Siis läksid kirjad kirjade peale ööd ja päewad lantsassidele, et nad kohe pärast kirja saamist oma maa suurust mööda sõtta pidid walmistama ja randadele ja sadamatesse minema, waenlase maaletulekut ära hoidma. Seal ei olnud mitmel hoolimata ja sõjaharjumata liiwimaalasel ei sulast ega sõjariista olemas tema maa suuruse määral. Sellepärast pidid mitte-saksast tallipoisid ja wanad kuueweerandimehed rutuga ette astuma, kes ennast juba poolsurnuks olid joonud ja ka naisemehed olid ja paljud waewalt kunagi oma elu ajal olid püssi lahti lasknud. Ja kui nad wana roostetanud raudriide olid selga ajanud ja minema pidid hakkama, siis wõtsid enne weel tublisti pea täis ja lubasid truisti üksteisega koos elada ja surra. Mõned neist istusid juba poolsurnult hobuste selga ja sõitsid ära sõtta, ja siis hakkasid naised, neitsid, tüdrukud ja lapsed nutma ja uluma, nagu ei tuleks need sõjamehed iialgi enam tagasi.
Kui nad nüüd randadele ja sadamatesse tulid, ei olnud seal ei laewa ega ühtki inimest neile peale tulemas, waid ainult nende oma suur hirm. Ja kui nad seal mõned nädalad olid paigal olnud ja oma moonakoormad ning õllewaadid tühjaks teinud, siis läksid, oma teada mitte ilma au ja kiituseta, jälle koju tagasi.
Niisama walitses Liiwimaa linnadeski sel ajal suur hoolimata julgus ja sõjaharjumise puudus. Sest kui nad rutuga ka maamehi pidid wastu wõtma, siis oli suur puudus trummilööjatest. Ja kui suure waewaga mõni leiti, kes trummiga toime sai, siis olid harjumata käsitöö-sellid kõige paremad sõjamehed. Ja kui õhtu wahikorrale mindi, siis jooksid kodanikud ja teised elanikud, noored ja wanad, hulgakaupa turule ja waatasid maameeste toimetust nii suure imestuse ja hoolega, et mõnigi sealjuures oma söömaaja unustas. Ka
83
