juurde, mis ennekuulmata asi oli. Ja pruudi sõbrad ütlesid ka, et peab tore suur rõõmus pulm saama, nõnda et lapsed ja lapselapsed seda pulma weel mäletawad. Kui nad nüüd mõtlesid seda pulma toredasti ja kõige lustiga lõpule wiia, tuleb warsti paha sõnum wenelasest, kuda ta wägewa sõjajõuga Liiwimaale on langenud ja rööwib ja põletab. Siis tuli suurest rõõmust suur nukrus ning kurwastus ja wõiwad lapsed ja lapselapsed ja nende järeltulijad seda pulma küll mäletada. Ehk küll kurwastus maal oli, peeti seda pulma siiski wana wiisi edasi kunni lõpuni. Seal lasksid paljudki ennast julged ja waprad paista ja jõid ühed teistele terwed ja pooled lastid wenelasi ette ühe sõõmuga, olid seega wägewad sõjamehed lakkuma. Aga kui pulm möödas oli ja taplused tulid, siis jooksid mitmed neist pakku mitte ainult wenelaste eest, waid ka kuuskede ja põõsaste eest, mida nad kaugelt nähes aina wenelasteks pidasid. Ja nende sõna ja hüüd: Pööra! pööra! oli hakatuses wäga tarwitatud nende suures ja oli see sõna juba wenelaste pilgata.
Uued sobitused.
Selle sõja alustas moskwalane mitte selle mõttega, et Liiwimaa linnu, kindlusi wõi maid ära wõtta, waid tahtis neile ainult näidata, et tal tõsi taga on, ja neid kollitada oma lubadusi ning tõotusi pidama. Ja keelas ka oma sõjapealikutele ära ühegi kindluse alla leeri heitmast. Ja kui moskwalase sõjapealik ja juhataja czer Sigalei, üks wangiwõetud Tatari kuningas, Liiwimaa käigu oli teinud ja jälle maalt tagasi wälja läks ja mõnda päewa Narwa juures raja peal oma sõjarahwast ootas, kes weel Liiwimaal siin ja seal rööwimas oli, tuleb Moskwast korraga rutuline post suurwürsti kirjaga, kus suurwürst temale kirjutab, et tema, czer Sigalei, kirjutagu oma nimel Liiwimaa seisustele ja tuletagu neile weel üks üleliigne kord nende lubadusi ning tõotusi meelde, mis nende wiimased saadikud tegid. Seepeale kirjutas czer Sigalei kohe kõigile Liiwimaa härradele ja seisustele weebruarikuus aastal 1558 selles mõttes nõnda: Et liiwimaalased kõigi wenelaste keisrile oma tõotust ning lubadust mitte ei ole pidanud, waid temale ette waletasid, siis oli kõigi wenelaste keiser sellepärast sunnitud nende wastu sõtta minema, ja selle sõja ja werewalamise olla liiwimaalased ise oma ülekohtuga oma maa peale kutsunud. Aga kui nad tahawad, et nende maa peab edaspidi rüüstamata ja rikkumata jääma, siis saatku praegu kohe
89
