wõitnud ja lossi ning linna ehitanud sakslaste kasuks, nõnda kaotas üks teine Herman, wiimane piiskopp, Weeselist pärit, selle kõik jälle sakslastelt ära ja laskis moskwalase kätte minna; ehk küll seda piiskoppi, kes ainult nimekandja oli ja walitsust mitte suuresti ei pidanud, mitte nii wäga ei wõi süüdistada kui stifti ja linna nõumehi, kelle käes üksi walitsus oli. Et keegi neist ei tahtnud süüd kanda, tähendasid nad kõik Jürgen Holtschuri peale, nagu oleks tema selle õnnetuse sünnitanud. Sellepärast pandi ka Jürgen Holtschur Haapsalus wangi, kuhu ta surigi. Aga põhjus, peale suurte patu- ja pahategude Jumala wastu, oli ka see, et Tartu kodanikud oma linna waenu wastu sugugi ei olnud kindlustanud ja pika rahu ajal mõttesegi ei wõtnud, et kord jälle wõiks sõda tulla. Ja nende ehitus oli omakasu, ahnus, ligemise surumine, toredus, kõrkus, kawalad plaanid, toredad pulmad, warrud ja pidud igapäew. Ja ehk neil linnas küll uhke ja tugew suurtükiwägi oli ja moona ka, aga ei olnud seal siiski ei walli ega alust ega ühtki torni ehitatud, kus peal neid suurtükkisid oleks wõinud tarwitada. Sellepärast olid need suurtükid ja see moon enam waenlasele kui linnale kasuks soetatud.
Kuda lossid maha jäetakse.
Kui Berent von Schmerten, Paide fogt ja wõimukandja, kuulis, et moskwalane Tartu oli ära wõtnud, jooksis ta suure hirmu pärast kõige oma kojaperega minema ja jättis uhke kindla Paide maja kaitseta ja üsna lahtiselt maha, ja see maja oli igasugu tarbewara rohkesti ja üliküllalt täis. Ja kui Saksa sõjamehed, keda moskwalane Tartust wabalt ära laskis Tallinna ja Riiga minna, Paidest mööda läksid ja maja awatud ja rahwast tühja leidsid olewat, jooksid nad sisse, pidasid lõbu Paide wiina ja õllega ja wõtsid kaasa, mis keegi tahtis, ja jätsid maja jälle sinna maha, nõnda kui ta enne neid oli. Aga kui wähe wenelasi oleks olnud, siis nad oleksid tema ilma waewata wõinud ära wõtta. Pärast seda wõttis Kaspar von Oldenbokem, üks noor sõjamees, selle maja ära ja pani wähese wäega sealt wenelasele waprasti wastu.
Selsamal suwel, 26. juulil jättis ka Franz von Anstel, Tallinna komtuur, Tallinna lossi ja linna maha, aga oli siiski nii õiglane, et ta Tallinna lossi ühe aadlimehe Kristoffer Mönnikhuseni kätte Taani kuningale ära andis, ja see Kristoffer Mönnikhusen wõttis tema Taani kuninga heaks wastu, aga ilma
94
