Tema nimetas mind neetud argpüksiks! Ha, ha, ha, ha! Tema nimetas mind — ha, ha, ha!…“
„Ta viskus tagasi ja vabises naerust. Kunagi pole ma midagi nii kibedat kuulnud. See langes mürgipuhanguna kõigile noile naljatlusile eeslitest, püramiididest, basaaridest ja mine tea veel millest. Kogu tumeda rõdu pikkusel vaikisid hääled, kõik näod, nagu kahvatud laigud, pöördusid korraga meie poole ja vaikus muutus nii suureks, et ruudulisele põrandale langenud teelusika hele kõlin kostis peene ja hõbedase kiljatusena.
„„Teie ei peaks selle rahva keskel nõnda naerma, vaigistasin mina. „Neisse ei mõju see hästi, nagu teate.“
„Alguses oli, nagu poleks ta mu sõnu kuulnudki, kuid natukese aja pärast, silmis ainitine minust mööda suunduv pilk, mis näis uurivat mingi kohutava nägemuse südant, ta pomises hooletult: „Oo! Nad arvavad, et olen joobnud.“
„Ja peale seda näis, nagu ei võidaks selliselt välimuselt oodata enam kunagi mingit häält. Kuid asjata! Ta ei suutnud nüüd enam rääkimist jätta, samuti nagu ta poleks suutnud palja tahtepingutusega oma elu lõpetada.“
ÜHEKSAS PEATÜKK.
„„ÜTLESIN endamisi: „Mine põhja, sa äraneetu! Mine põhja!““ Nende sõnadega algas ta uuesti. Ta oli täiesti üksi jäetud ja ta formuleeris oma peas need vandesõnad laevale, kuna ta samal ajal nautis eesõigust, olla — niipalju kui mina suudan otsustada — veidra janditamise vaatlejaks. Teised jändasid ikka veel poldiga. Kapten käsutas: „Pugege alla ja katsuge tõsta;“ ja teised loomulikult ajasid sõrad vastu. Te mõistate ju, et olla kõhuli paadikiili all pole kuigi soovitav seisund silmapilul, kus ehk laev läheb äkki põhja.
