„Miks ei tee teie ise seda, teie olete ju kõige tugevam?“ vingus väike masinist. „Tuhat ja tuline! Ma olen ju liiga paks,“ ähkis kapten meeleheitel. See oli nii naljakas, et oleks võinud ajada inglidki nutma. Silmapilguks seisid kõik tegevuseta ja äkki tormas peamasinist uuesti Jimi juurde.
„„Tulge ja aidake, inimene! Olete teie hull, et lasete oma ainukese silmapilgu mööda minna? Tule appi, inimene! Inimene! Vaata — sinna!“
„Ja viimaks vaatas Jim tahapoole, kuhu teine näitas hullumeelse tungivusega. Ta nägi vaikset musta kõuepilve, mis oli neelanud juba ühe kolmandiku selget taevast. Teie ju teate, kuidas kõuepilved seal sel aastaajal tõusevad. Esiteks märkate silmaringi tumenemist — mitte midagi muud; siis kerkib pilv läbipaistmatuna nagu müür. Sirge aurujuga, mida läbivad haiglaselt kahvatud helgid, tuleb lennates edelast, neelates kogu tähestiku; tema vari süstab üle vete ja muudab taeva ning mere ühiseks pimedusekuristikuks. Ja kõik on vaikne. Ei kõue, ei tuult ega mingit häält; ei ainustki välguhelki. Siis ilmub pimedasse lõpmatusse kahvatu kaar; tundub pimeduses paar lainetusetaolist voogamist ja äkki langevad tuul ja vihm korraga kaela ning sellise erilise maruhooga, nagu oleksid nad läbi murdnud millestki kõvast ja kindlast. Selline pilv tõusis praegu, kus nemad ei pannud seda tähele. Aga niipea kui nad teda nägid, olid nad õigustatud arvama, et kui absoluutses vaikuses on veelgi pisut lootust laeva püsimiseks veepinnal, siis vähemagi meremöllu juures teeb ta silmapilkselt kõigele lõpu. Tema esimene ninanokutus voogamisele, mis käib kõuetormi vallapääsemise eel, jääks ka viimseks; ta summataks üleni vee alla ning hakkaks vajuma, ikka allapoole, allapoole — põhja. Sellest siis nende uued hirmuhüpped, uued veidrused, mis avaldasid nende äärmist vastumeelsust suremiseks.
„„Oli must, must,“ jätkas Jim sünge kindlusega. „See hiilis meie poole selja tagant — see põrguline!
104
