suur. Vihmavaling möödus ja suur, hullustav, kahisev müra järgnes vihmale kaugusse ning hääbus. Polnud midagi kuulda, kui aga tasane veeloksumine paadikülgedel. Kellegi hambad lõgisesid tugevasti. Kellegi käsi puutus tema selga. Nõrk hääl ütles: „Teie siin?“ Teine karjus lõdisedes: „Juba läinud!“ ja nad kõiki tõusid üheskoos püsti ja vahtisid tahapoole. Nad ei näinud mingit valgust. Kõik oli must. Midagi peent ja külma uitsetas neile näkku. Paat kiikus kergesti. Hambad lõgisesid kõvemini, peatusid ja algasid kaks korda uuesti, ennekui mees sai oma lõdisemisest võitu, et öelda: „Ju-u-ust õigel ajal… Brrr.“ Ta tundis peamasinisti hääle, mis ütles tõredalt: „Nägin teda vajumas. Juhuslikult pöörasin pead.“ Tuul oli peaaegu täiesti langenud.
„Nad vahtisid vastu tuult, nagu ootaksid nad karjumist. Alguses oli Jim tänulik, et öö oli varjanud selle sündmuse tema silmade eest, kuid hiljem sellest teadmine, ilma et ta oleks midagi näinud või kuulnud, paistis koleda õnnetuse kõrgeima tipuna. „Imelik, eks?“ pomises ta oma katkendliku jutustamise vahele.
„Minule ei paistnud see imelikuna. Temal pidi olema ebateadlik veendumus, et tõelikkus ei võinud olla pooltki nii halb, pooltki nii piinav ja kättemakslik, nagu tema kujutlusega loodud koledused. Mina usun, tol esimesel silmapilgul heitles tema süda kogu selle kannatusega, tema hing tundis kogu selle hirmu kuhjatud maiku, kogu koledust, kogu meeleheidet, mis langes ööpimeduses äkilise ja vägivaldse surma tõttu kaheksasajale inimolendile, sest muidu ta poleks öelnud: „Mulle näis, et ma pean välja kargama sellest neetud paadist ja tagasi ujuma — pool peenikoormat — enam — ükskõik kui pika maa — just sellele paigale…“ Kust see aje? Mõistate tema tähendust? Miks just tagasi sellele kohale? Miks mitte siinsamas paadi kõrval uppuda — kui ta mõtles uppuda? Miks just sellele paigale tagasi vaatama — nagu peaks enne, kui tuleb vabastav surm,
114
