rahustama oma kujutlusvõimet kindla andmega, et kõik on möödas? Mina väidan, et ükski teist ei oska anda muud seletust. See oli neid imelikke ja erutavaid välgatusi läbi udu. See oli haruldane ilmutus. Tema väljendas selle nagu kõige harilikuma asja, mida inimene võib öelda. Ta sai sellest ajest võitu ja siis ta märkas ümbritsevat vaikust. Ta juhtis sellele minu tähelepanu. Mere surmavaikus ja taevas sulasid kokku määratuks lõpmatuseks, ümbritsedes päästetud, värisevaid inimelusid. „Paadis oleks võinud kuulda nõela kukkumist,“ ütles ta imeliku tõmmahtusega huulis, nagu inimene, kes püüab valitseda oma tundmusi, jutustades midagi äärmiselt liigutavat. Vaikus! Jumal üksi, kes ta loonud, nagu ta on, võib teada, mis ta toimis tema südames. „Ma ei uskunud, et ükski paik maa peal võiks olla nii vaikne,“ ütles ta. „Võimata oli merd eraldada taevast; polnud midagi näha ega midagi kuulda. Ei mingit helki, ei mingit kuju, ei mingit kõla. Võis arvata, et iga viimanegi kuiva maa laik on läinud põhja; et kõik inimesed peale minu ja nende meeste paadis on uppunud.“ Ta kummardus üle laua, toetades sõrmenukkidega kohvitasside, likööriklaaside ja sigariotste vahele. „Ma näisin seda uskuvat. Kõik oli läinud ja — kõik oli möödas… minuga,“ lausus ta sügava ohkega.“
Marlow ajas enda järsku üles ja paiskas oma sigari minema. Mänguraketina tõmbas see väätkasvude tagapõhjale süstava punase joone. Ükski ei liigahtanud.
„Noh, mis te sellest arvate?“ hüüdis ta äkki elavalt. „Kas ta polnud iseendale ustav, mis? Tema päästetud elu oli läinud, sest tal puudus pind jalge all, nägemine silmis, kuulmine kõrvus. Häving — mis? Ja kogu aeg see polnud muud midagi kui pilvine taevas, lainetu meri, liikumatu õhk. Ainult öö; ainult vaikus.
„See kestis mõni aeg, siis hakkasid nad äkki ja üksmeelselt oma pääsemise üle käratsema. „Ma teadsin algusest saadik, et ta läheb põhja.“ „Mitte minutitki enneaegu.“ „Vaevalt lipsasime, pagan võtku!“ Tema ei öelnud midagi, kuid tuul, mis oli vaikinud,
