küsis tema. Ümberilma-reisijate kari oli juba magama läinud. Meie olime üksinda, kui mitte lugeda varjus seisvat valget ebamäärast kuju, mis ilmus tema poole vaadates kohe esile, jäi peatuma ja tõmbus siis uuesti vaikselt tagasi. Oli juba hilja, kuid mina oma külalist ei kiirustanud.
„Keset oma meeltheitvat seisukorda pani ta tähele, et tema kaaslased hakkavad kedagi sõimama. „Mis takistas sind hüppamast, sa hullumeelne?“ küsis tõrelev hääl. Peamasinist lahkus päraistmelt ja kuuldus mööda paati ettepoole kobistavat, nagu oleks tal halvad kavatsused „maailma suurima idioodi“ vastu. Kapten karjus käriseva häälega haavavaid sõnu oma paigalt, kus ta istus aeru käes hoides. Jim tõstis selle möllu tõttu pea ja kuulis „George“ nime, kuna kellegi käsi lõi teda pimeduses rinnale. „Mis on sul enda kaitseks öelda, sa hull?“ päris keegi kõlblise vihaga. „Nemad olid minu kallal;“ ütles ta. „Nemad sõimasid mind — sõimasid mind… George’i nimega.“
„Ta peatus, et ainiti vahtida, katsus naeratada, pööras silmad kõrvale ja jätkas: „Väike abimasinist pistis oma pea mulle otseteed nina alla.“ „Mis, see on ju see neetud esiohvitser!“ „Mis!“ ulub kapten teisest paadiotsast. „Ei või olla!“ kriiskab peamasinist. Ja ka tema küürutab, et mulle näkku vaadata.“
„Tuul oli äkki paadi maha jätnud. Vihm hakkas jällegi sadama ja pehme, ühesooduline, nõrk saladuslik kõla, millega meri võtab vihmavalingu vastu, tõusis ööpimedusest ümberringi. „Nemad olid alguses liiga jahmatunud, kui et midagi öelda,“ jutustas Jim rahulikult, „ja mida oleksin võinud mina neile öelda?“ Tema peatus silmapilguks ja pingutas jõudu jätkamiseks. „Nad sõimasid mind hirmsasti.“ Tema hääl, mis vaibus sosinaks, kargas aeg-ajalt äkki kõrgele, valjenes vihakirel, nagu räägiks ta salajasist alatusist. „Ükskõik, mis nad mulle ütlesid,“ rääkis ta tigedalt. „Ma kuulsin nende häältes viha. Hea seegi. Nad ei võinud
