mulle andestada, et olin siin paadis. Sellepärast olid nad vihased. See ajas nad hulluks… “ Ta naeris lühidalt… „Kuid see hoidis mind tagasi — mõistate! Ma istusin, käed risti rinnal, skandekil… “ Ta lipsas kärmesti lauaäärele ja pani seal käed kokku… „Nõnda — vaadake! Väike nõks tagaspidi ja ma oleksin olnud läinud — teistele järele. Ainus väike nõks — viimne tsipakene — viimne.“ Ta kortsutas kulmu ja koputades keskmise sõrmega oma otsaesisele jätkas toonitavalt: „Kogu aja see istus seal. Kogu aja — see mõte. Ja vihm — külm ja tihe, külm nagu lobjakas — veel külmem — minul õhukesed puuvillased riided — kunagi kogu elus pole mul enam nii külm, seda tean. Ja taevas oli must — kõik oli must. Mitte ainustki tähte, mitte vähematki valgust kuski. Ei midagi peale selle neetud paadi ja kahe mehe, kes hauguvad näruste karjakrantsidena minu peale, nagu oleksin puusse peletatud varas. Auh, auh! Mis teete teie siin? Teie olete vast peenikest sorti! Neetud härrale liig, et käsi külge panna. Aga õigel ajal tuli hing sisse, mis? Pugesite paati? Eks? Auh, auh! Te pole väärt, et elada! Auh, auh! Üks katsus teisest üle haukuda. Kolmas purssis paadipärast läbi vihma — ma ei näinud teda — ei mõistnud teda — oma viletsat keelesegu Auh, auh! Vau, vau, vau! Auh, auh! Oli mõnus kuulata neid; see hoidis mu elus, ütlen teile. See päästis mu elu. Nemad karjusid minu peale, nagu tahaksid nad mu kisaga üle parda ajada!… Imestan, et teil jätkus julgust hüpata. Teid ei vajata siin. Kui ma oleksin teadnud, kes te olite, siis oleksin teid üle parda saatnud, te kaabakas. Mis tegite selle teisega? Kust võtsite julguse hüppamiseks, te argpüks? Mis takistab meid kolme teid üle parda saatmast?… Neil jäi hing rindu kinni; vihmavaling läks mööda merd minema. Ei midagi enam. Paadi ümber polnud enam midagi, ei häälekõlagi. Tahtsid nad mind üle parda vinnata? Tõepoolest? Ma arvan, nad oleksid sellega toime saanud,
118
