mõjuv tembutus, algusest lõpuni ainult näitlemine — kõik lavastatud hirmsas põlguses tumedate jõudude poolt, mille tõsine koledus nurjub ikka inimeste ioomukindluse tõttu otse võidutsemise lävel. Natukese ootamise järele ma küsisin: „Noh, mis sündis siis?“ Asjatu küsimus. Ma teadsin juba liig palju, kui et loota ainukesegi meeltülendava joone mõnu, viibatud hullumeelsuse, varjatud koleduse pehmendavat mõju. „Ei midagi,“ ütles ta. „Minul oli tõsi taga, aga nemad tegid ainult kisa. Ei sündinud midagi.“
„Tõusev päike leidis ta just samas seisundis, nagu ta oli esiti paadininas püsti karanud. Milline visadus valmisolekuks! Ta hoidis tüürivart käes — kogu öö. Tüüri enda olid nad paigale pannes merre pillanud ja tüürivarre nad olid arvatavasti siis ettepoole visanud, kui nad jooksid peatult edasi-tagasi, tehes kümme asja korraga ja katsudes paati laevalt merre saada. See oli pikk ja kõva tükk rasket puud ja nähtavasti oli Jim teda nõnda tundi kuus käes hoidnud. Seda ometi võib valmisolekuks nimetada! Suudate teda kujutella seisvana vaikselt jalul pool ööd, nägu vastu vihmavalinguid, silmad vahtimas tumedaid kogusid, iga ebamäärast liigutust, kõrvad pingutamas kuulmeid, et tabada iga harva, vaikset pominat paadipäras. Julguse kindlus või kartuse pingutus? Mis te arvate? Kuid vastupidavus on ometi kahtlematu. Tundi kuus enesekaitsel; kuus tundi ärksat liikumatust, kuna paat samal ajal kas liugles pikkamisi edasi või triivis muidu, nagu nõudis seda tuule tuju; kuna rahustunud meri uinus viimaks magama; kuna pilved sõudsid üle tema pea; kuna taevas vähenes helgita mustast lõpmatusest tumedaks ja helkjaks laotuseks, mida kattis idas kahvatumalt, pea kohal heledamalt läbi tungiv säravus; kuna tähtede tagaseinal paistvad tumedad kogud omandasid joonestiku, reljeefi — muutusid õlgadeks, peadeks, nägudeks, joonteks, mis vahtisid teda hirmutava jõllitusega, omades sasitud juuksed, käristatud riided, pilgutavad punased silmalaud
122
