valgenevas hämarikus. „Neil oli välimus, nagu oleksid nad kogu nädala joobnult ümber aelnud kuski tänavarennis,“ kirjeldas ta neid; ja siis pomises ta midagi päikesetõusust, mis ennustanud vaikist päeva. Te ju tunnete seda meremehe viisi, mis ajab igal juhul ilma meelde tuletama. Ja mis puutub minusse, siis oli mõnest tema pomisetud sõnast küll, et minule silme ette kutsuda pilti, kuidas päikeseketta alumine serv vabanes silmaringijoonest, kuidas lõpmatu virvenduse võdin jooksis üle kogu nähtava merepinna avaruse, nagu oleksid vood värisenud, sünnitades valgusekera, kuna viimne tuulepuhang pani õhu liikuma kergendusohkel.
„„Nad istusid päras kõrvuti, kapten keskel, nagu kolm räpast öökulli, ja vahtisid mind ainiti,“ kuulsin teda ütlevat vihatoonitusega, mis immutas neisse harilikesse sõnusse lõikava teravuse, nagu oleks klaasi vette tilgutatud vägevat mürki; kuid minu mõtted viibisid päikesetõusu juures. Võisin kujutella taeva läbipaistva tühjuse all neid nelja inimest, kes vangistatud mere üksildusse, üksildast päikest, mis osavõtmatuna selle elupunkti vastu tõuseb mööda selget taevakummi, nagu tahaks ta suuremast kõrgusest ise vaadelda oma sära, mis helgib vaikselt merepinnalt vastu. „Nad hüüdsid mulle paadipärast, nagu oleksime head sõbrad,“ ütles Jim. „Ma kuulsin neid. Nemad palusid mind olla mõistlik ja see „neetud puunott ära visata“. Milleks ma nõnda? Nemad polevat ju mulle midagi halba teinud — ega ole ju? Pole midagi halba… Midagi halba!“
„Tema nägu tõmbus punaseks, nagu ei saaks ta oma kopsudest õhku välja.
„Ei midagi halba!“ pahvatas ta. „Otsustage teie! Teie suudate mõista. Suudate? Teie saate sellest aru, eks ju? Ei midagi halba! Armuline jumal! Mida nad siis veel oleksid võinud teha? Oh jaa, ma tean väga hästi – mina hüppasin. Kindlasti! Mina hüppasin! Ma ju ütlesin teile, et ma hüppasin, kuid
