Jim oli juba ammugi kadunud. „Tema on ühes teiega Malabaris eile öösel einetanud, räägiti mulle.“
„Ma ütlesin, et see on tõsi ja kui tema oli tähendanud, et ka tema armastab head ja toredat elu, kuid praegusel silmapilgul tema peab hoidma iga penni — „ei jõua küllalt koguda äri tarvis! Eks ole nõnda, kapten Robinson?“ ütles ta rinda ette ajades ja silitas oma pakse vuntse, kuna aga kurikuulus Robinson, pöördudes köhimiseks kõrvale, hoidis ikka kõvemini varjuvart peos ja oli valmis maha langema vanade luude hunnikuks. „Mõistate, raha on kõik vanamehe oma,“ sosistas Chester usaldavalt. „Seda asja käima meisterdades jäin ma üsna paljaks. Kuid oodake pisut, oodake pisut. Tulevad paremad päevad…“ Ta näis äkki minu avaldatud kärsitusemärke imestavat. „Oo, või nii!“ hüüdis tema. „Mina räägin teile maailma suurimast asjast ja teie…“ „Mul on kohtamine,“ tähendasin mina tagasihoidlikult. „Mis sest?“ küsis tema tõsise üllatusega, „las oodata.“ „Seda ma ju teengi praegu,“ tähendasin ma; „kas te ei ütleks parem, mida teie tahate?“ „Osta kakskümmend sellist hotelli,“ urises ta endamisi; „ja kõik naljahambad, kes neis elavad — kahekümnekordselt.“ Ta tõstis äkki pea. „Ma tahan seda noormeest.“ „Ma ei mõista teid,“ ütlesin mina. „Ta pole midagi väärt, mis?“ küsis Chester elavalt. „Mina ei tea sellest midagi,“ vastasin mina. „Kuis nii? Te ju ise ütlesite, et tema võtab seda südamesse,“ väitles Chester. „Noh, minu arvates, noormees, kes… Igatahes, palju ei või ta väärt olla, kuid mina otsin kedagi ja mul on midagi, mis temale kohane. Ma annan talle koha oma saarel.“ Ta nokutas tähendusrikkalt pead. „Ma pean kustki nelikümmend kuli[1] välja võtma, kas-või varastama. Keegi peab ometi selle aine kallale tööle asuma. Oo! ma mõtlen viisakalt peale hakata: puukuurid, soonplekist katused — tean Hobartis mehe, kes on valmis materjalide eest
- ↑ Hiina või india väljarännanud päevatööline.
162
