minu käest vastu võtma kuuekuulist vekslit. Ja muidugi. Õiglaselt ja ausalt. Siis veemuretsemine. Pean ringi vaatama ja kellegi leidma, kes annaks mulle võlgu tükki kuus poolpidust veenõu — vihmavee kogumiseks. Tema las tuleb valvuriks. Teen tast kulide kõrgeima ülemuse. Tore idee, mis? Mis te ütlete?“ „Mõnikord ei saja aastad otsa Walpole’il tilkagi vihma,“ ütlesin mina, olles naermiseks liig hämmastunud. Tema näris oma huult ja paistis nõutuna. „Noh, siis muretsen neile mingi seadeldise või — vean tagavara kohale. Pagan võtku! Küsimus pole selles.“
„Ma ei öelnud midagi. Mulle viirastus Jimi kuju kuski kõrgel varjutul kaljul, põlvini linnusõnnikus, merelindude kisa kõrvus, helendav päikeseketas pea kohal; tühi taevas ja tühi meri üleni virvendusis, sulades kuumuses kokku sinnamaale, kuhu küünib silm. „Ma ei soovitaks oma kurjemale vaenlaselegi…“ hakkasin mina. „Mis on ometi teiega?“ karjus Chester; „mina mõtlen talle head palka maksta — see tähendab, niipea kui asi saab käima, muidugi. Kerge nagu logi vette viskamine. Lihtsalt mitte midagi teha; kaks kuuelaengulist vööl… Kindlasti ei hakka ta ometi neid neljakümmend kulit kartma— kahe kuuelaengulisega vööl ja tema ainuke sõjariistus mees veel pealegi! See on palju parem kui see paistab. Mina vajan teie abi tema veenmiseks.“ „Ei!“ hüüdsin mina. Vana Robinson tõstis nukralt oma vesised silmad hetkeks, Chester vaatas mulle otsa lõpmatu põlgusega. „Nii et teie ei annaks talle nõu?“ ütles ta pikkamisi. „Muidugi mitte,“ vastasin mina nii vihaselt, nagu oleks minult abi palutud kellegi tapmiseks; „pealegi ma olen kindel, et tema ise ei oleks nõus. Ta on küll hädas, kuid niipalju kui mina tean, hull pole ta mitte.“ „Tema ei kõlba ju enam millekski,“ harutas Chester kuuldavalt. „Tema oleks ainult minule paras. Kui te ainult suudaksite asja näha, nagu ta on, siis mõistaksite, et see on just see õige asi temale. Ja pealegi… Mis
