teeksin midagi seadusevastast. Pole vähimatki kahtlust, et temal olid rasked silmapilgud, kuid samuti ka minul, isegi sel määral, et oleksin saatnud ta kasvõi kuradile, vähemalt Walpole’i karistikku. Mul välgatas paar korda mõte, et Chester on ehk ainuke õige mees sellise õnnetuse puhul midagi tegema. See imelik unistaja oli asjale kohe praktilise kasutusvõimaluse leidnud — ja seda eksimatult. Võis peaaegu oletada, et ta ehk tõepoolest suutis näha nende asjade õiget nägu, mis paistsid vähem kujutlusvõimelisile äärmiselt lootusetuina ja salapäraseina. Mina kirjutasin ja kirjutasin; ma lõpetasin kogu oma seismajäänud kirjavahetuse ja kirjutasin siis inimestele, kel polnud mingit põhjust minult oodata lobisevat kirja ei millegi üle. Vahetevahel heitsin kõõrdi pilgu. Tema seisis ikka veel paigal, ainult kramplikud liigutused jooksid tal mööda selga alla; tema õlad kerkisid äkki. Ta võitles, võitles — enamasti oma hingeldusega, nagu näis. Tihedad varjud, mis langesid sirge küünlatule tõttu kõik ühes suunas, näisid omavat sünge teadvuse; mööbli liikumatus muutus minu pelgliku pilgu ees nagu tähelepanu-ilmeks. Ma kippusin keset oma usinat kritseldust mõtteid mõlgutlema; ja kuigi toas valitses minu sulekrabina üürikesel peatusel täielik vaikus ja rahu, kannatasin ometi mõtte sügava rahutuse ja segaduse käes, mille põhjustab harilikult vägivaldselt ähvardav häire — näiteks raske torm merel. Mõned teist ehk mõistavad, mis ma mõtlen — see hirmu, nukruse ja ärrituse segu mingisuguse argliku tundmusega, mida ei armastata tunnustada, kuid mis annab visadusele salajas erilise väärtuse. Ma ei loe endale iseäralikuks teeneks, et pidasin vastu Jimi tundmustetungile; ma võisin varju leida oma kirjades; tarvilikul korral oleksin võinud kirjutada ka võhivõõrastele. Äkki, kui võtsin uue kirjapaberi, kuulsin vaikset kõla — esimest kõla, mis tungis minu kõrvu kogu aja jooksul, kus olime üheskoos seal tumedas, vaikses ruumis. Ma peatusin, pea maas, käsi paigal.
