Need, kes on valvanud haigevoodi juures, on kuulnud sellist nõrka kõla öövaikuses, — kõla, mis tuleb piinatud kehalt, väsinud hingelt. Ta tõukas klaasust, nii et ruudud klirisesid: siis astus ta välja ja mina pidasin hinge kinni, pingutades kuulmeid, ilma et oleksin teadnud, mis ma veel oleksin tahtnud kuulda. Tema võttis tõepoolest liiga südamesse tühja formaalsuse, mis ei väärinud Chesteri valju arvustuse ees tähelepanugi mehe poolt, kes suutis asju näha, nagu nad on. Tühipaljas formaalsus; tükk pärgamenti. Ei midagi muud. Mis aga puutus guaanolademeisse, siis see oli midagi hoopis muud. Nende pärast võis inimene arusaadavalt oma südant murda. Paljude häälte nõrk pahvatus, segunedes hõbeda ja klaasi klirinaga, tõusis alt söögisaalist üles; läbi lahtise ukse langes minu küünlavalguse serv nõrgalt tema seljale; kaugemal oli kõik pime; tema seisis lõpmatu pimeduse rajal, nagu oleks ta üksik kuju sünge ja lootusetu ookeani rannal. Selles ookeanis asus Walpole’i karistik — kindlasti — laik pimedas tühjuses — õlekõrs uppujale. Minu kaastundmus tema vastu omandas sellise kuju, et ma poleks mitte tahtnud teda praegu näidata omastele. Mina isegi tundsin teda praegu piinavana. Tema selga ei vapustanud mitte enam õudusevärinad; ta seisis noolsirgena, vaevalt nähtavana ja vaiksena, ja selle vaikuse tähendus langes mu hingepõhja nagu tina vette ning tegi südame nii raskeks, et soovisin üürikeseks, et mul poleks enam teha midagi muud, kui ainult tema matusekulusid kanda. Isegi seadus oli temaga lõpparve teinud. Teda matta oleks olnud nii kerge heategu! See oleks nii hästi kokku kõlanud elutarkusega, mis seisab selles, et silme eest ära toimetada kõik meie rumalused, nõrkused, surelikkus; kõik, mis töötab meie teguvõime vastu — mälestused ebaõnnestumisist, viiped igavestele hirmudele, meie surnud sõprade laibad. Võib-olla võttis ta seda kõike liiga südamesse. Ja kui see oli nõnda, siis…
168
