mõnele teisele au ja arkaadialik õnn linnatänavail. Õnne, õnne — kuis pean ma seda ütlema? — juuakse, suurte sõõmudega kuldkarikast kõigis laiusekraadides: joogi võlu on teis endas — ainuüksi teis endas ja teie võite ta nii uimastavaks teha kui soovite. Tema oli üks nendest, kes joovad põhjani, nagu võite aimata juba sellestki, mis sündis siiamaani. Mina leidsin ta kui mitte üsna joovastatuna, siis vähemalt kuumana imejoogist tema huulil. Ta polnud seda korraga saavutanud. Nagu teate, oli tal alguses katseaeg nende neetud laevavarustajate keskel, kus temal tuli kannatada ja minul muret tunda oma — oma — usalduse pärast — nagu seda võiksite nimetada. Ma ei usu, et oleksin oma rahu tagasi võitnud isegi nüüd, mil olen teda näinud kõiges tema hiilguses. Nõnda nägin teda viimist korda — helendavas valguses, valitsevas seisundis, kuid ometi täielises kooskõlas oma ümbrusega — metsade ja inimeste eluga. Tunnustan, et sain tugeva mulje, kuid ma pean möönma, see polnud püsiv mulje. Teda kaitses tema eraldus, tema üksildus kõrgema tõu esindajana, lähedas ühenduses loodusega, mis usaldab oma armastajaid nii kergeil tingimusil. Kuid mu silm ei suuda kuidagi kestvamalt enda ees hoida tema kuju selles julgeolekus. Ikka mäletan teda paistvana läbi minu toa lahtise ukse, meeles mulje, et ta ehk võtab oma eksituse tagajärjed endale liiga südamesse. Mulle meeldib muidugi, et minu püüetele järgnes pisut head ja isegi pisut hiilgust, kuid ajuti näib mulle, et minu meelerahule oleks olnud parem, kui ma poleks seisnud tema ja Chesteri võrgutavalt suuremeelse ettepaneku vahel. Küsitlen endamisi, mis oleks küll tema lopsakas kujutlusvõime teinud Walpole’i saarekesest — sellest kõige lootusetumalt mahajäetud kuivamaa killust keset veevälja. Tõenäoliselt ma küll poleks sellest kunagi midagi kuulnud, sest pean teile ütlema, et Chester pärast seda, kui oli külastanud mingit Austraalia sadamat
170
