oma prikklaevana varustatud meremuuseumi-eseme lappimiseks, tossutas Vaiksesse ookeani ühes kahekümnekahepealise meeskonnaga ja ainukesed teated, mis võiksid kuidagi selgitada tema saatust, on teated marust, mit käinud üle Walpole’i randade umbes kuu aega pärast seda. Kunagi ei kerkinud esile ainustki teadet neist argonautidest, ei tulnud ainustki häälekõla sellest vetekõrvest. Finis! Vaikne ookean on see kõige vaikivam elavate ja mässavate ookeanide seas: ka külm Antarktis võib saladust varjata, kuid see sarnaneb enam hauavaikusega.
„Selles vaikimises tundub midagi õndsast lõplikkusest, millele meie kõik enam-vähem tõsiselt allume — sest mis muu võiks surmamõtte talutavaks teha? Lõpp! Finis! see on see võimas sõna, mis nõiub elumajast välja saatuse viirastuva varju. Ja just seda ei leia ma, kui vaatan tagasi Jimi menule, hoolimata minu omade silmade tõendusist ja tema omist tõsistest kinnitamistest. Seni kui on elu, seni on ka lootust — õige; kuid ka hirmu. Ma ei taha öelda, et ma oma tegu kahetsen; ka ei taha ma kinnitada, et ma ei saa öösel oma teo tulemuste pärast magada; ometi tükib mõte pähe, et tema toonitas liiga palju oma häbi, kuna aga arvestama pidi ainult oma süüd. Tema ei olnud mulle selge — kui võiksin nõnda öelda. Tema polnud selge. Ja ma kahtlen, kas ta oli iseendalegi selge. Tema hell tundlikkus, tema peened tundmused ja ihad — omataoline liialdatud, idealiseeritud isekus. Tema oli, kui nõnda öelda, väga peen; väga peen — ja väga õnnetu. Pisut jämedam loomus poleks seda pingutust talunud; tema oleks enesega kuidagi kokku leppinud — ohates, urisedes või isegi laginal naerdes; teine veelgi jõhkram oleks jäänud haavumatult ebateadlikuks ja täiesti ebahuvitavaks.
„Kuid tema oli liig huvitav või liig õnnetu, kui et teda visata rappa või isegi Chesteri kätte. Mina tundsin seda, kui olin silmili oma paberil, kuna tema heitles
