allapoole, alla kogu Maakera solgitorudesse. Niipea kui ta lahkub minu toast, sellest „ulualusest“, astub ta nende ridadesse ja algab oma teekonda põhjatu kuristiku poole. Minul vähemalt polnud illusioone; kuid just mina olin see, kes silmapilgu tagasi oli nii veendunud sõna võimus, aga nüüd kartsin rääkida, nagu kardab inimene astuda libedal pinnal, mille võiks jalge alt kaotada. Alles siis, kui katsume teotseda teiste inimeste sisemiste hädadega, märkame, kui arusaamatud, kõikuvad ja udused on need olevused, kes jagavad meiega tähtede sära ja päikese soojust. Tundub, nagu oleks üksildus karm ja paratamatu olemise tingimus; liha ja vere ümbrik, millesse kiinduvad meie silmad, sulab käe väljasirutamisel ja järele jääb ainult tujukas, lohutamatu ja käest libisev vaim, mida ei taba ükski silm ja mida ei haara ükski käsi. Kartus teda kaotada sundis mind vaikima, sest äkki valdas mind mõõtmatu jõuga mõte, et kui mina lasen ta lipsata pimedusse, siis seda ei andestaks ma endale kunagi.
„„Nii siis — veelkord tänu. Teie olite — ee — ebaharilikult — tõepoolest pole ainustki sõna, et… Ebaharilikult! Ma ei tea miks. Kardan, ma pole nii tänulik, nagu oleksin olnud siis, kui kogu see asi poleks nii jõhkralt mulle kaela langenud. Sest lõpuks… teie, teie ise…“ Ta kogeles.
„„Võimalik,“ ütlesin vahele. Tema kortsutas kulmu.
„„Ükskõik, inimene on vastutav.“ Ta vahtis mind kullina.
„„Ka see on õige,“ ütlesin mina.
„„Noh. Sellega olen lõpul ja ma ei lase seda kelleltki endale näkku visata, ilma et — ilma et ta seda ei kahetseks.“ Ta tõmbas käe rusikasse.
„„See olete juba teie ise,“ ütlesin naeratades — küllalt rõõmutult, jumala eest — kuid tema vaatas
174
