mulle ähvardavalt otsa. „See on minu asi,“ ütles ta. Üle näo vilksatas tal asjatu, mööduva varjuna taltsutamatu kindlus. Järgmisel silmapilgul oli ta aga nagu ennegi armas, kallis poiss, kes millegagi hädas. Ta viskas sigareti minema. „Head päeva,“ ütles ta äkki kiirustades, nagu teeb seda inimene, kel tuleb meelde, et teda ootab pakiline töö; aga paari silmapilgu järele ei teinud ta ise veel vähimatki liigutust. Vihma valas ikka veel ühtesoodu kohiseva voona, mille katkestamatu masendav müha tõi meelde kokkulangevaid sildu, juuritud puid ja õõnistatud mägesid. Ükski inimene ei suutnud sellele määratule ja tormavale voolule vastu astuda, mis näis keereldes murdvat pimedasse vaikusesse, milles meie olime leidnud ebakindla ulualuse nagu mõnel saarel. Auklik toru kurises, kugistas, sülitas ja pladises õudse veidrusega, nagu ujuja, kes võitleb oma elu eest. „Sajab,“ vastasin talle. „ja mina…“ „Olgu vihm või päikesepaiste,“ alustas ta järsku, katkestas sõnad ja läks akna alla. „Täielik uputus,“ lausus ta natukese aja pärast: ta surus otsaesise vastu klaasi. „Ka on pime.“
„„Jah, väga pime,“ ütlesin mina.
„Ta pöördus kannal ringi, läks üle toa ja avas koridori viiva ukse enne, kui mina jõudsin toolilt üles karata. „Oodake, ma tahtsin, et…“ „Ma ei või täna enam ühes teiega õhtust süüa,“ heitis ta mulle vastuseks, üks jalg toast juba väljas. „Mul pole vähimatki kavatsust teid selleks paluda,“ hüüdsin mina. Nüüd tõmbas ta jala tagasi, kuid peatus kaheldes ukselävel. Ma ei kaotanud hetkegi, vaid palusin teda tõsiselt, mitte lollust teha, sisse tulla ja uks sulgeda.“
