Ma ei ütle, et ma teeksin rohkem.“ Ilma silmi minu poole tõstmata raputas ta kahtlevalt pead. Mu kõne muutus üsna soojaks. „Kuid seda ma suudan,“ kinnitasin mina. „Ma suudan isegi rohkem. Mina teengi rohkem. Ma usaldan teid…“ „Raha,“ algas tema. „Ausõna, teie olete väärt, et teid kuradile saata,“ karjusin mina, teeseldes viha. Tema kohmetus, naeratas ja mina ründasin edasi: „See pole üldse rahaküsimus. Teie olete liig pealiskaudne,“ ütlesin mina (ja samal ajal mõtlesin endamisi: Noh, nüüd on see sul käes! Võimalik, et ta lõpuks ongi seda). Vaadake siin seda kirja, mis ma tahan teile kaasa anda. Ma kirjutan inimesele, kellelt ma kunagi mingit vastutulelikkust pole palunud, ja ma kirjutan temale nõnda, nagu seda julgetakse teha ainult lähedaste sõprade suhtes. Ning mina võtan teie eest piiramatu vastutuse endale. Seda ma teen. Ja kui te vaevaks võtate pisutki järele mõelda, mis see tähendab…“
„Ta tõstis oma pea. Vihm oli möödunud, ainult veetoru valas akna taga pisaraid oma veidra tilks, tilks, tilksiga. Toas oli sootuks vaikne; varjud koondusid nurkadesse, põgenedes küünlatule eest, mis loitis sirgelt kui põueoda. Jimi näole ilmus natukese aja pärast pehme valgushelk, nagu oleks alanud juba hämarik.
„„Issand!“ ta hingeldas. „See on teist õilis!“
„Oleks ta äkki mulle irvitades keelt näidanud, ka siis ma poleks end tundnud rohkem alandatuna. Mõtlesin endamisi: paras mulle roomava lipitsemise eest!… Tema silmad särasid mulle otseteed näkku, kuid ma mõistsin, see polnud pilkav sära. Äkki hakkas ta tegema järske liigutusi, nagu need puust mängukannid, mille käsi ja jalgu tõmmatakse nöörist. Tema käed viskusid üles ja langesid siis laksatades alla. Temast sai sootuks teine inimene. „Ja mina ei märganud seda, hüüdis ta, siis äkki hammustas ta oma
