SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK.
„LÕPUKS ometi ta tuli sisse, kuid ma usun, peaasjalikult vihma mõjul: see kallas otse hävitava ägedusega alla, aga andis just meie rääkimise ajal pikkamisi järele. Jimi teguviis oli väga kaine ja rahulik, tema käitlus sõnakehva inimese oma, keda on vallanud mingi idee. Mina rääkisin tema ainelisest seisukorrast; sel oli ainukeseks eesmärgiks, teda päästa alandusest, laostusest ja meeleheitest, mis seal väljas valdab nii kergesti sõpradeta, kodutu inimese. Mina pakkusin talle oma abi, põhjendades seda mõistuslikult: ja igakord, kui vaatasin sinna mõttesse langenud pehmesse näkku, mis nii tõsine ja nooruslik, oli mul tundmus, et minust pole abi, vaid ennem olen takistuseks tema haavatud vaimu mingile salapärasele, seletamatule ja mõistmatule tungile.
„„Ma arvan, teil on ometi kavatsus harilikul viisil süüa ja juua ning varju all magada,“ mäletan enda olevat öelnud ärritatult. „Teie ütlete, te ei taha seda raha puutuda, mis teile kuulub.“… Ta tegi liigutuse, mis seevõrra kui see temasuguste puhul võimalik, avaldas õudust. (Patna esiohvitserina oli tal saada kolme nädala ja viie päeva palk.) „Noh, see on liig vähe, kui et sel oleks tähendust, kuid mis hakkate homme peale? Kuhu teie lähete? Te peate ometi elama…“ „See pole peaasi,“ kostis ta vaevalt kuuldavalt. Ma ei võtnud seda kuuldavakski ja jätkasin oma väitlust tema minu poolt oletatava liialdatud tundlikkuse vastu. „Arvestades kõiki mõistetavaid põhjusi,“ lõpetasin, „peate teie laskma end aidata.“ „Teie ei suuda seda,“ ütles ta üsna lihtsalt ja pehmelt, süvenenuna mingisse mõttesse, mida aimasin nagu pimeduses läikivat veelompi, kuhu mul polnud lootust kunagi nii ligi pääseda, et tema sügavust mõõta. Ma silmitsesin tema hästikujunenud keha. „Igatahes,“ ütlesin, „võin aidata seda teie osa, mida ma näen.
176
