ainult seda täpsust, kooskõla. Ja nii õrn! Ja nii tugev! Nii täppis! See on loodus — ilmatu suurte jõudude tasakaal. Iga täht on selline — ja iga rohulaju samuti — ja vägev kosmos oma täielikus tasakaalus loob selle. Ime; looduse — selle suure kunstniku — imeline meisterteos!“
„„Kunagi ma pole veel kuulnud ühtegi putukateadlast nõnda rääkivat,“ tähendasin mina elavalt. „Meisterteos! Aga mis ütlete inimesest?“
„„Inimene on hämmastav, kuid tema pole meisterteos,“ ütles tema, silmitsedes vahetpidamata klaaskasti. „Võib-olla oli kunstnik pisut arust ära. Eh? Mis te arvate? Mõnikord näib mulle, et inimene ilmus sinna, kus teda ei vajatud ja kus pole tema jaoks ruumi, sest kui see poleks nõnda, milleks tahab ta siis kogu ruumi endale? Milleks jookseb ta siin-seal ringi ja teeb nii suurt müra, rääkides tähtedest ja häirides rohulajusid?…“
„„Ning püüdes liblikaid,“ laususin mina vahele.
„Tema naeratas, laskus toolil seljakile ja ajas jalad sirgu. „Istuge,“ ütles ta. „Ma tabasin selle haruldase eksemplari ise ühel ilusal hommikul. See oli suur elamus. Teie ei tea, mis tähendab kogujale selline haruldane eksemplar. Teie ei või seda teada.“
„Mina naeratasin mõnusalt oma kiigetoolil. Tema silmad näisid vaatavat teispool müüri, millel nad peatusid; ja ta jutustas, kuidas ühel ööl tuli käskjalg „vaeselt Mohammedilt“, kes nõudis tema, Steini, juuresolu „pealinnas“ — nagu tema seda nimetas —, mis seisis penikoormat üheksa, kümme eemal ja kuhu pääses ratsa üle viljeldud lagendikkude ühes siin-seal kasvavate metsatukkadega. Varahommikul lahkus ta oma kindlustatud majast, kui oli suudelnud oma väikest Emmat ja võimu jätnud „printsessile“, oma abikaasale. Ta kirjeldas, kuis see tuli temaga kuni väravani, hoides kätt tema hobuse kaelal; „printsessil“ oli seljas valge jakk, kuldnõelad juustes ja üle pahema õla pruun nahkrihm ühes revolvriga. „Ta rääkis, nagu räägiks iga teinegi
