Mina tõin ta oma käe kõrval välja; mina paradeerisin temaga teie ees. Olid minu labased kartused ebaõiglased? Seda ei tahaks ma öelda — isegi praegu mitte. Teie teate ehk paremini, sest öeldakse ju, et pealvaatajad näevad mängu õigemini. Igatahes olid mu kartused ülearused. Ta ei lahkunud vaateväljalt, koguni mitte; otse selle vastu ta tõusis imeliselt kõrgele, sirgena kui pulk ja suurepärases vormis, mis näitas, et ta võib seista ja ka tormata. Ma oleksin pidanud rõõmutsema, sest see oli võit, millest ka mina olin osa võtnud, kuid ma pole nii rahul, nagu seda oleks võidud oodata. Küsin iseendalt, kas see hüpe viis ta tõesti välja sellest udust, milles ta paistis silma ebamääraselt ja huvitavana, kuigi mitte väga suurena — järeljooksikuna, kel kustutamatu iha oma tagasihoidliku koha järele rivis. Ja pealegi pole veel viimne sõna öeldud — vististi ei öelda seda kunagi. Kas ei ole meie elud liig lühikesed selleks väljendiseks, mida ihkame kõigil oma kogelemisil ainukese ja püsiva eesmärgina? Olen loobunud nende viimiste sõnade otsimisest, mille kõla paneks kõikuma taeva ja maa, kui neid oleks võimalik väljendada. Kunagi ei jätku aega viimse sõna ütlemiseks — meie armastuse, iha, usu, kahetsuse, alistumise ja mässu viimse sõna ütlemiseks. Taevast ja maad ei pea kõigutatama. Ma arvan, et vähemalt mitte meie poolt, kes me teame ühest kui ka teisest nii palju tõdesid. Jimist on mu viimased sõnad lühidad. Kinnitan, tema saavutas suuruse; kuid asi muutub rääkides, õigem kuulates pisitillukeseks. Õigust öelda — ma ei ebausalda oma sõnu, vaid teie meeli. Ma võiksin olla kõnekas, kui ma ei kardaks, et oma kehasid toites olete lasknud kurduda oma kujutlusvõime. Ma ei taha pealetükkivaks saada; mitte omada illusioone, on viisakas — ja ka kindel — kasulik — ning nürimeelne. Kuid ka teie olete omal ajal pidanud tundma elusügavusi, seda maagilist leeki, mis tõuseb tühiseist tõukeist hämmastavana nagu vilksatav säde külmast kivist lööduna — ning, oh häda, sama üürikeseks!“
