matuses puudus isegi võimalus välja rännata — ning tõepoolest, kuhu pididki nad minema või kuidas võisid nad sealt pääseda?“ nagu tähendas Stein. Pole kahtlust, nad ei tahtnudki kuhugi põgeneda. Maailm (mida piiravad kõrged ja järsud, ülepääsematud mäed) on antud suursuguste kätte ja oma radžat nad juba tundsid: tema kuulus nende omasse kuninglikku suguvõssa. Hiljem oli mul lõbu seda härrasmeest kohata. See oli räpane väike iganenud vanamees, kel õelad silmad ja lõtv suu, millega ta neelas ühe oopiumipilli iga kahe tunni tagant, ning otse vastupidi harilikule viisakusele käis ta katmata juustega, mis langesid metsikute salkudena tema kortsunud, räpasele näole. Jutule võttes ronis ta harilikult mingile kitsale lavale kuski lagunenud kuuri taolises saalis, mille mädanenud bambuspõranda pragude vahelt võis näha kaksteist kuni viisteist jalga sügavamal jätiste ja väljaheidete hunnikut maja all. Seal ja nõnda võttis ta mind vastu, kui ma Jimi saatel teda auavalduseks külastasin. Ruumis oli inimesi neljakümne ümber ja võib-olla kolm korda rohkem all hoovis. Kestis alatine liikumine, tulemine ja minemine, tõukamine ja kõnekõmin — meie selja taga. Mõned noormehed värvilisis siidrõivais vahtisid eemalt; suurem hulk, orjad ja kehvad alamad, olid poolpaljad, närustes sarongides, mis määrdinud tuha ja mudaga. Kunagi pole ma näinud Jimi nii tõsisena, nii ennastvalitsevana, nii läbipaistmatuna ja mõjuvana. Keset neid mustanäolisi inimesi tema tugev, valgesse riietatud kuju ja tema valkjajuukselise pea helkivad lokid näisid endale tõmbavat kogu päikesevalguse, mis puges läbi suletud aknaluukide pragude siia tumedasse saali selle mattidest seinte ja õlgedest katusega. Tema paistis olendina mitte ainult teisest tõust, vaid ka teisest ainest. Kui nad poleks teda näinud paadiga mööda jõge üles tulevat, siis oleksid nad võinud arvata, et ta on ilmunud pilvest. Kuid tema tuli viletsas õõnistatud künas istudes (üsna
218
