isegi (nagu siis uskusin) liialdasin tema ettevõtte hädaohtu. Tõepoolest ei osanud ma asja õiglaselt hinnata; tema esimene päev Patusanis pidi peaaegu jääma ka tema viimseks — oleks jäänud tema viimseks, kui ta poleks olnud iseenda vastu nii hoolimatu, nii halastamatu ja poleks vaevaks võtnud oma revolvrit laadida. Mäletan, kuis tema kangekaelne, aga loid alistus asendus pikkamisi üllatusega, huviga, imestusega ja poisiliku himuga, kui avasin talle oma plaani tema pelgupaiga suhtes. See oli juhus, millest ta ise oli unistanud. Ta ei suutnud mõista, millega tema oli ära teeninud, et mina… Teda lastagu kas-või maha, kui ta mõistaks, millele ta võlgneb… Ja see oli Stein, see ärimees, kes… kuid muidugi olin mina see, kes oli… Ma katkestasin teda. Ta kõne muutus segaseks ja tema tänutundmus valmistas mulle seletamatut piina. Mina ütlesin temale, et kui ta selle juhuse eest tõepoolest kellelegi erilist tänu võlgneb, siis ühele vanale šotlasele, kellest ta kunagi midagi pole kuulnud, kes on juba paljude aastate eest surnud ja kellest vaevalt rohkem mäletatakse, kui et tal oli mürisev hääl ja mingi karm ausus. Tõepoolest polevat aga kedagi olemas, kes peaks tema tänu vastu võtma. Stein laskvat temale kui noormehele osaks saada abi, mida ta ise oma noores eas olevat kelleltki teiselt vastu võtnud, ja mina polevat teinud rohkem, kui ainult nimetanud tema nime. Selle peale ta punastus ja mudides oma sõrmede vahel paberitükki, tähendas kohmetult, et mina olevat teda alati usaldanud.
„Mina möönsin, et see on nii, ja lisasin natukese aja pärast juurde, et oleks olnud hea, kui ta oleks jälginud minu eeskuju. „Arvate, et ma pole seda teinud?“ küsis ta piinlikkustundega, ja tähendas kogeldes, et selle näitamiseks peab juhus olema; siis näost rõõmsamaks minnes ütles ta valju häälega, tema ei andvat mulle mingit põhjust kahetseda oma usaldust, mis — mis…
220
