pisut. Mina vististi ei oskavat kujutleda, ütles ta lapseliku tõsidusega, kui tähtsaks tema peab seda kinki. See tähendavat sõpra ning sõber olevat hea asi. Tema teadvat pisut sellest. Ta nokutas mulle tähendusrikkalt pead, kuid ennekui mina jõudsin tõrjuvalt viibata, toetas ta oma pea käele ja jäi natukeseks ajaks vaikselt istuma, mängides mõtlikult leivaraasukestega laudlinal. „Uks kinni paugutada — see oli väga toredasti öeldud,“ hüüdis ta, karates üles ja hakates toas käima, mille juures ta tuletas mulle meelde oma õlgade seisundi ja pea pöördega ning tormakate ja ebatasaste sammudega seda ööd, mil ta kõndis samuti, ise pihtides, seletades — nimetage seda kuis tahate — aga eel kõige elades — elades minu ees oma väikese koorma all kogu oma ebateadliku kavalusega, mis oskas mureallikastki ammutada lohutust. See oli sama teguviis, sama, kuid siiski lahkuminev, nagu mõni tujukas kaaslane, kes juhatab su täna õigele teele, kuna ta aga homme samade silmade, samade sammude ja sama ajega viib su lootusetult metsa. Tema samm oli kindel, tema eksivad, tumenenud silmad näisid toas midagi otsivat. Üks tema sammest kõlas kuidagi valjemini kui teine — põhjuseks vististi king — ja tekitas imeliku mulje, nagu oleks tema kõnnakul mingi nägematu takistus. Üks tema käsi oli sügavasti püksitasku surutud, teise ta heitis äkki üle pea. „Uks kinni lüüa!“ hüüdis ta. „Seda olen ma oodanud. Ma näitan veel… Ma… Olen kõigeks paganaks valmis… Olen sellest unistanud… Issand! Sellest kõigest välja. Issand! See on lõpuks ometi õnn… Teie oodake. Ma…“
„Ta raputas kartmatult pead ning ma tunnistan, et esimest ja viimist korda meie tutvuse ajal ma panin ootamatult tähele, et temast oli mul villand. Milleks see kiitlemine? Ta tampis toas ringi, pildudes mõttetult käsi, ja katsus vahetevahel, kas sõrmus oli ikka veel riiete all rinnal. Mis mõte oli sellisel erutusel mehe juures, kes oli määratud äriselliks ja pealegi
224
