veel paigale, kus polnud mingit äri? Milleks üürata väljakutset kogu maailmale? See polnud kohane meelelaad ühelegi ettevõttele lähenemiseks; kohatu meelelaad mitte ainult temale, ütlesin ma, vaid igale inimesele. Ta jäi minu ette seisma. Kas arvan mina nõnda? küsis tema mitte põrmugi langenud meeleolus, pealegi veel naeratusega, milles mina näisin äkki avastavat midagi häbematut. Kuid mina olen ju temast kakskümmend aastat vanem. Noorus on häbematu, see on tema õigus — tema hädavajalikkus; tema peab enda maksma panema ja iga maksmapanek siin kahtluste maailmas on väljakutse, on häbematus. Ta läks ära kaugesse nurka ja kui ta sealt tagasi tuli, asus ta — piltlikult öeldes — minu lõhkikiskumisele. Ma rääkivat sellepärast nõnda, et mina — isegi mina, kes olin olnud tema vastu lõpmata kena — isegi mina tuletavat meelde — tuletavat meelde — tema vastu — seda, mis — mis oli sündinud. Mis siis veel rääkida teistest — maailmast? Polnud ju siis ime, et tema pidi välja minema, mõtles välja minna, mõtles välja jääda — taeva nimel! Ja ma rääkivat temale kohasest meelelaadist!
„„Mitte mina ega maailm pole need, kes ei unusta,“ hüüdsin ma. „See, kes ei unusta, olete teie.“
„Ta ei pilgutanud silmagi ning jätkas hoogsalt: „Unustada kõik, igaühte, igaühte…“ Tema hääl langes… „Ainult mitte teid,“ lisas ta juurde.
„„Jah, ka mind — kui see peaks aitama,“ ütlesin samuti vaiksel toonil. Peale seda jäime natukeseks ajaks vaikseks ja loiuks, nagu oleksime väsinud. Siis hakkas ta uuesti rahulikumalt pääle ja rääkis mulle, mr. Stein andnud talle nõu umbes kuu aega seal oodata, et näha, kas tal on võimalik sinna jääda või mitte, ja alles siis hakata endale uut maja ehitama, nõnda võib-olla hoidudes ehk „ilmotstarbeta kuludest“. Tema tarvitas väga naljakaid väljendisi — nimelt Stein. „Ilmotstarbeta kulud“ oli hea… Jääda? Jah muidugi! Tema juba jääb. Las ta aga saab kord sinna — see on kõik.
