Tema vastutab selle eest, et ta jääb. Kunagi ei tule ta sealt ära. Jääda oli küllalt kerge.
„„Ärge olge ometi nii hulljulge,“ ütlesin mina, sest mul hakkas tema ähvardavast toonist õudne. „Kui elate küllalt kaua, siis tahate ka tagasi.“
„„Tagasi milleks?“ küsis tema nagu kaugelt, silmad kiindunud kellale seinal.
„Ma vaikisin silmapilguks. „Tähendab — ei kunagi enam?“ ütlesin ma. „Ei kunagi,“ kordas tema unistavalt, ilma et oleks mulle otsa vaadanud, ja siis kukkus ta äkki uude kärsitusse: „Issand! Kell on juba kaks ja minu laev sõidab minema kell neli.“
„See oli õige. Üks Steini brigantiin sõitis sama päeva pärastlõunal lääne poole välja ja Jim pidi sellega kaasa minema, sest sõidu edasilükkamiseks polnud keegi käsku andnud. Ma arvan, Stein oli selle unustanud. Jim tormas minema, et oma asjad ära tuua, ja mina läksin omale laevale, kus tema pidi mind veel kord külastama teel välisreidile. Tema tuligi suure rutuga, nahkkohvrike käe otsas. See ei kõlvanud ja mina pakkusin talle oma vana plekk-kohvrit, mis pidi olema veekindel, vähemalt niiskuskindel. Ümberpakkimise ta toimetas lihtsalt seega, et puistas oma kohvri sisu teise, nagu tühjendatakse nisukotti. Muu seas nägin kolme raamatut: kaks väikest, tumedas köites, ja mingi paksu rohelise, kuldilustistega — odava Shakespeare’i koguteoste väljaande. „Teie loete seda?“ küsisin. „Jah. Parim asi inimese meeleolu tõstmiseks,“ ütles ta ruttu. Mind üllatas see hinnang, kuid meil polnud vähimatki võimalust pikemalt kõnelda Shakespeare’ist. Raske revolver ja kaks karpi padruneid seisid kajutilaual. „Palun võtke see,“ ütlesin mina. „See ehk aitab teid sinna jääda.“ Vaevalt olid need sõnad mul suust, kui juba märkasin, milline julm tähendus neil võis olla. „Aitab teid ehk sinna saada,“ parandasin oma ütlust kahetsedes. Kuid teda ei heidutanud minu tume tähendus; tema tänas mind liialdatult ja
226
