sekundit või ainult ühe sekundi, sest ta mäletab ärkamise tugevat, kramplikku nõksatust. Ta jäi silmapilguks vaikselt lamama, siis ta tõusis üleni mudasena püsti ja seisis seal, mõeldes, et teda eraldavad omasugustest sajad penikoormad, et tema on üksinda, ilma abita, kaastundmuseta, halastuseta, nagu mõni tagaaetav metsaloom. Esimesed majad polnud temast kaugemal kui kakskümmend sammu; ja see oli meeleheitlik karjumine ehmunud naise suust, kes tõttas last ära viima, mis ajas Jimi uuesti liikuma. Ta jooksis otseteed sokisjalu edasi, üleni poriga kaetud, mis röövis talt inimesesarnasuse. Ta lippas enam kui poolest asundusest läbi. Kärmemad naised põgenesid pahemale ja paremale, aeglasemad pillasid maha, ükskõik mis hoidsid käes, ja jäid ammuli suuga kivistunult seisma. Tema oli lendav hirmutis. Ta ütles, tema näinud, kuis väiksemad lapsed põgenenud surmahirmus, kukkunud kõhuli ja siputanud jalgu. Ta pöördus kahe maja vahelt mööda mäge üles, ronis meeleheitel üle maharaiutud puist kaitsevalli (sel ajal ei möödunud Patusanis ühtegi nädalat ilma võitluseta), murdis läbi aia kuhugi maisipõllule, kus hirmunud poiss viskas teda kepiga, sattus mingisugusele jalgrajale ja jooksis otseteed mitmele ehmunud inimesele sülle. Tal jätkus hinge ainult veel lõõtsutamiseks: „Doramin! Doramin!“ Ta mäletab, et teda pooleldi talutati, pooleldi tõugati üles mäenukile ja aiaga ümbritsetud avarasse ruumi, kus kasvasid palmid ja viljapuud ja kus ta jooksis tüseda mehe juurde, kes istus raskelt toolil keset suurimat liikumist ja erutust. Jim kobas mudas ja riietes, et leida sõrmust, ja tundes enda äkki selili lamamas, imestas, kes oli küll ta maha virutanud. Nemad olid lihtsalt ta lahti lasknud, teate, aga tema ei suutnud seista. Mäejalalt kostsid üksikud paugud ja üle asunduse katuste tume jahmatusekisa. Kuid tema oli kindlas paigas. Doramini mehed panid väravad kinni ja andsid Jimile vett sisse; Doramini vana
242
