abikaasa, toimetaja ja kaastundlik, andis kiljuval häälel käske oma tüdrukuile. „See vana naine,“ ütles ta, „talitas ja muretses, nagu oleksin ta oma poeg. Nad panid mu ilmatu suurde sängi — eide oma pidulik ase — ja ta jooksis silmi pühkides sisse ja välja ning patsutas mind seljale. Pidin küll vist olema haletsusväärne ese. Lamasin seal puupakuna, isegi ei tea kui kaua?
„Doramini vana abikaasa näis talle väga meeldivat. See omapoolt rippus otse emaliku armastusega Jimi küljes. Sel naisel olid ümmarik, pähklipruun, mahe nägu täis peeni kortse, paksud, helepunased huuled (ta mugis vahetpidamata beetelit) ja praokil, heatahtlikult pilgutavad silmad. Tema oli alatasa liikvel, talitavalt tõrelemas ja väsimatult käske jagamas, helepruunide nägudega ja suurte tõsiste silmadega noorte naiste karjale — oma tütreile, ümmardajaile, orjatüdrukuile. Te ju teate, kuis on lugu neis majapidamisis: harilikult on võimata neid üksteisest eraldada. Tema oli väga kõhn, ja isegi tema avarad üliriided, eest kinnitatud kalliskiviliste pannaldega, avaldasid kuidagi otsekui kokkuhoidlikkust. Tema tumedad paljad jalad olid pistetud kollasest õlest valmistatud hiina tuhvleisse. Minagi nägin teda ümber tuulamas, haruldaselt paksud, pikad ja hallid juuksed langemas õlgadele. Tema väljendused olid lihtsad ja arukad, tema ise oli kõrgemast soost, tujukas ja meelevaldne. Pärast lõunat istus ta ikka avaral tugitoolil, oma abikaasa vastas, vahtides ühtesoodu läbi suure augu seinas, kust võis saada laialdase vaate üle asunduse ja jõe.
„Tema keris alati istudes jalad enda alla, kuna tema mees, vana Doramin, istus tugevalt ja tüsedalt ning aukartustäratavalt, nagu istub mägi keset tasandikku. Tema oli ainult nakhoda ehk kaupmeeste seisusest, kuid temale avaldatud lugupidamine ning tema kohtlemise auväärsus olid väga üllatavad. Tema oli Patusani teise võimu peamees. Tselebesist sisserändajad (umbes kuuskümmend perekonda, mis andsid ühes
