kimine oli kähisev ja võimas pomin, mis kergelt looritud, nagu kostaks ta kaugelt. Kui ta kõndis, toetasid teda küünarnukkidest kaks lühikest, tüsedat noormeest, kes rinnuni paljad, kandes valgeid saronge ja musti mütse kuklas; nemad aitasid tal istet võtta ja seisid tema selja taga, kuni ta tahtis tõusta, mille märgiks ta pööras nagu raskusega oma pead paremale ja pahemale, nii et poisid teadsid tal kaenla alt kinni võtta ja teda jalule aidata. Ometi ei jätnud ta mõne jalutu muljet: otse selle vastu kõik tema kaalukad liigutused tundusid vägeva, mõtliku jõu avaldusena. Üldiselt usuti, et avalike asjade suhtes ta küsib oma naiselt nõu, kuid ükski polnud, niipalju kui mina tean, neid kunagi kuulnud ainustki sõna vahetavat. Kui nad istusid oma täies ehtes suure avause ees, valitses vaikus. Nemad võisid langeva valguse helgis näha metsase maapinna laiumist — tumeda, uinuva, sünge rohelisuse merd, mis voogas kuni mägede violetse ja punerdav-sinise servani; jõe särav kõverik määratu suure hõbedast taotud S-na; majade pruun rida mõlemal pool jõge ja üle nende, kõrgemal puielatvu kaks mäetippu. Nemad olid imelised vastandid: naine kerge, õrn, kõhn, kärmas, pisut nagu nõiasarnane, emaliku hoolitsusega imbunud isegi oma rahus; mees tema vastas määratu suur ja raske, nagu mõni kohmakalt raiutud kivikuju, mille liikumatuses on meeletugevust ja halastamatust. Selle kahe vana inimese poeg oli väga suursugust muljet jättev noor mees.
„Tema oli neil sündinud õige hilja. Võib-olla ta polnud ehk tõepoolest nii noor, kui ta paistis. Kahekümneneljane või kahekümneviiene pole enam nii väga noor, kui ollakse juba kaheksateistkümneselt perekonnaisa. Kui ta astus suurde tuppa, mida katsid peened matid ja mille lakke oli tõmmatud valge riie ja kus vanade paar istus ühes oma äärmiselt aupakliku kaaskonnaga, läks ta otseteed Doramini juurde, et suudelda tema kätt — mille see andis talle majesteetlikult —
246
