ja astus siis teisele poole ema juurde, et tema tooli läheduses seista. Ma arvan, et võin öelda, nad otse ebajumaldasid teda, aga ometi ei pannud ma kunagi tähele, et nad oleksid heitnud talle ainukesegi avaliku pilgu. Muidugi, need seal olid ju ametlikud kohustused. Tuba oli harilikult rahvast puupüsti täis. Pühalikud tervitused ja jumalagajätud ning sügav austus väljendusid liigutusis, nägudel, vaikses sosinas, mis kirjeldamatu. „See väärib vaatamist,“ kinnitas mulle Jim, kui läksime risti üle jõe külaskäigult tagasi. „Nad on nagu inimesed mõnes raamatus, eks ole?“ ütles ta võidurõõmsalt. „Ja Dain Waris, nende poeg, on parim sõber (peale teie), kes mul kunagi olnud. Mr. Stein nimetaks teda oma „sõjakaaslaseks“. Mul oli õnne. Issand! Mul oli õnne, kui langesin nende keskele oma viimasel hingetõmbel.“ Ta mõlgutles noruspäi, siis lisas ta, ajades end sirgu:
„„Muidugi, ega ma isegi ei maganud, kuid…“ Ta peatus jällegi. „See näis mulle iseenesest tulevat,“ lausus ta. „Korraga oli mul selge, mis vaja teha…“
„Polnud vähimatki kahtlust, see oli talle iseenesest tulnud ja ometi tuli see sõjaga, nagu loomulik, sest võim, mis tuli talle, oli võim rahu loomiseks. Ainult nõnda võib võim olla ka õigus. Te ei pea arvama, et tema taipas oma ülesande kohe. Kui tema tuli, olid buugised väga raskes seisukorras. „Nemad olid kõik hirmul,“ ütles Jim minule, „igamees endamisi hirmul; kuna aga mina nägin äärmiselt selgesti, et nemad peavad jalamaid midagi tegema, kui nad ei taha, et neid üksteise järele hävitataks radža ja selle hulguse Sherifi vahel.“ Aga seda mõista ei tähendanud veel midagi. Leidnud oma idee, ta pidi selle tõrkuvatele peadele sisse tuupima ja seda kartuse ja isekuse kaitsevallidest hoolimata. Lõpuks sai ta sellega toime. Ja ka see ei tähendanud veel midagi. Ta pidi abinõud kätte näitama. Ka need ta leidis — hulljulge plaani;
