uue lüli selle imeliku vabaduse ahelasse. Mida rohkem kogu loost kuulsin, seda rohkem veendusin selles.
„Lugu! Kas ma seda lugu kuulsin?! Kuulsin seda matkal ja puhkuspaigal (pidin ju kogu maal otsima nägematut jahisaaki); suurema osa sellest kuulasin ühel neist kaksikmägedest, kuhu ronisin viimased sada jalga oma kätel ja põlvedel. Meie saatkond (meil olid vabatahtlikud saatjad külast külla) oli laagris mäekülje keskel väikesel tasandikul; vaikses tuuleõhuta õhtuilmastikus tõusis puusuits altpoolt meie ninasõõrmeisse mingi valitud lõhna läbitungiva peenusega. Ka hääled tõusid ühes suitsuga — imelised oma ebamaises selguses. Jim istus langenud puutüvel, võttis piibu ja hakkas suitsetama. Tärkas uus rohi, tärkasid uued põõsad; okkalise risu alt paistsid mingi mullatöö jäljed. „Siit algas kõik,“ ütles Jim pärast pikka, mõtlikku vaikimist. Teisel mäel, kakssada sammu üle tumeda kuristiku, nägin kõrget mustunud postaia joont, mis oli siin-seal purustatud — Sherif Ali võitmatu laagri jäänused.
Kuid ometi võeti ta ära. See oligi see Jimi idee. Tema oli Doramini vana raske kahurväe vedanud mäetipule; kaks roostetanud rauast seitsmenaelalist ja terve hulk väikesi valgevaskseid laskeriistu — kõlvulised ainult metallrahaks. Aga kuigi vaskkahurid tähendasid veel ainult raha, ometi võis nendega, kui nad hoolimatult suuni täis tuupida, lühikese maa peale korralikult lastagi. Peaasi — kuis nad sinna üles saada. Ta näitas, kuhu oli kinnitatud köied, seletas, kuidas ta õõnsast puupakust, mis pistetud teritatud vaia otsa, sai lihtsa vinnamisvahendi ning näitas piibutotaga mullatöö piirid. Viimased sada jalga olnud kõige raskem üles saada. Ettevõtte õnnestumise eest lubanud ta vastutada oma peaga. Ta pani sõjapartei raskesti töötama kogu öö. Suured tuled valgustasid teatava vahemaa järele kogu madalamat mäekülge, „kuid siin ülal,“ seletas ta, sekeldasid ülesvinnajad pimedas ringi.“ Tipult vaadatuna paistsid allpool töötavad inimesed si-
