kuid tema ülesanne oli alles pooleldi täidetud. Ta pidi hulgale inimestele, kel olid varjatud ja mõttetud põhjused tagasitõmbumiseks, sisendama iseenda usalduse; ta pidi lepitama totrad kadedused ja surnuks väitlema arutud kahtlustused. Ilma Doramini mõjuta ja tema poja leegitseva vaimustuseta oleks kõik nurjunud. Dain Waris, see suurepärane noormees, oli esimene, kes temasse uskus; neid valdas see imelik, sügav, haruldane sõprus pruuni ja valge tõu vahel, kus rasside iseärasused seovad kaks inimolendit veel kindlamalt mingi salapärase sümpaatiaga. Dain Warisest ütlesid tema oma inimesed, et tema oskab võidelda nagu valge mees. See oli tõsi; temal oli seda tõugu julgus — võiks öelda avalik julgus —, kuid temal oli ka euroopalik vaim. Mõnikord kohtate midagi selletaolist ja olete üllatatud, avastades ootamatult tuttava mõttekäigu, selge pilgu, visaduse eesmärgi saavutamises ja ligimesearmastuse joone. Dain Waris oli kasvult väike, kuid proportsionaalse kehaehitusega ning uhke käitumisega, viisakate, meeldivate kommetega ja temperamendiga kui elus leek. Tema tume nägu oma suurte mustade silmadega oli tegevusel ilmerikas, puhkusel mõttekas; kindel pilk, pilkav naeratus ja viisakas, läbikaalutud esinemine näisid viitavat intelligentsuse ja jõu suurele tagavarale. Sellised olendid avavad lääne silmadele, mis teotsevad sagedasti ainult pinnapealsega, varjatud võimalusi rasside ja maade suhtes, mille kohal hõljub tundmatu mineviku salapärasus. Ta mitte ainult ei usaldanud Jimi, vaid ta ka mõistis teda, seda usun kindlasti. Ma räägin temast sellepärast, et tema oli võitnud mu südame. Tema — nii-öelda — lõikav rahu ja samal ajal ka tema arukas sümpaatia Jimi püüetele meeldisid mulle. Mulle näis, nagu seisaks minu silmade ees sõpruse algupära. Kui Jimi käes oli juhatus, siis teine oli vangistanud selle juhataja. Tõepoolest Jim oligi vang igas mõttes. Maa, rahvas, sõprus ja armastus olid nagu armukadedad valvurid tema keha juures. Iga päev lisas mõne
248
