Ärge rääkige vahele. Mina olen valitsuse ametnik ega teata midagi. See on äri. Mõistate? Ma tunnen häid inimesi, kes ostavad kõike väärtuslikku ja võin talle rohkem raha anda, kui see kelm kunagi oma eluajal näinud. Mina tunnen temataolisi.“ Ta vahtis mulle mõlema lahtise silmaga ainiti otsa, kuna mina seisin sootuks hämmastununa, küsides endamisi, on ta hull või joobnud. Ta higistas, ähkis ja ohkis nõrgalt ning kratsis end nii koledas rahus, et ma ei suutnud mõistatuse selgituseks küllalt kaua teda välja kannatada. Järgmisel päeval, juteldes juhuslikult kohaliku väikese pärismaalise hoovkonna inimestega, ma avastasin, et mingi lugu rändas pikkamisi mööda kallast allapoole — lugu saladuslikust valgest mehest Patusanis, kes olevat omandanud haruldase kalliskivi — nimelt ilmatu suure smaragdi, mille väärtus arvamatu. Smaragd näib mõjuvat idamaisesse kujutlusvõimesse enam kui ükski teine kalliskivi. Valge mees olevat ta saanud, räägiti mulle, osalt oma imelise jõu tõttu, osalt kavalusega kelleltki kauge maa valitsejalt, kelle juurest põgenenud silmapilk ja tulnud suurimas hädas Patusani, kus hirmutanud rahva oma äärmise metsikusega, mida nähtavasti miski ei suutnud taltsutada. Suurem hulk jutustajaid oli arvamusel, et see kivi toob õnnetust — nagu kuulus Succadana sultani omagi, mis tõmmanud vanal ajal maale kaela sõjad ja kirjeldamatud hädad. Võib olla, see oli sama kivi — kes võis seda öelda. Tõepoolest on lugu muinasjutuliselt suurest smaragdist sama vana kui esimese valge inimese ilmumine siia saarestikku ja see usk on nii visa, et vähem kui nelikümmend aastat tagasi korraldati Hollandi valitsuse poolt juurdlus tema tõepärasuse kohta. Selline kalliskivi — mulle seletas seda keegi vanamees, kellelt kuulsin suurema osa sellest Jimi müüdist — midagi kirjutaja taolist kohaliku väikese, viletsa radža juures — selline kalliskivi, ütles ta ja tõstis oma poolpimedad silmad minu pooles üles (ta istus aupakkumiseks kajuti põrandal), hoidub kõige
264
