paremini alal, kui ta on peidetud mõne naisisiku juurde. Kuid mitte iga naine ei kõlba selleks. See peab olema noor — ta ohkas sügavasti — ja armuvõludele allumatu. Ta raputas uskmatult pead. Kuid sellised naised näivad olevat tõepoolest olemas. Temale räägitud kellestki pikast tüdrukust, keda valge mees käitlevat suurima aupakkumise ja hoolega ja kes ei lahkuvat kodust kunagi ilma saatjata. Inimesed ütlevad, valget meest võidavat igapäev tema seltsis näha; nemad kõndivat kõrvuti, avalikult ja mees hoidvat tüdrukul käe alt kinni — surudes end tema vastu — nõnda — väga imelikul viisil. See võida ju olla vale, möönis ta, sest tõepoolest olevat imelik, kui keegi midagi sellesarnast teeb: teisest küljest ei olevat aga mingit kahtlust, et see tüdruk kandvat valge mehe kalliskivi, mis olevat peidetud ta rinnale.“
KAHEKÜMNEÜHEKSAS PEATÜKK.
„NÕNDA arvati Jimi õhtustest abielumehelikest jalutuskäikudest. Mina olin neil kolmandaks enam kui ühel juhul ja panin igakord vastikusega Corneliust tähele, kes tundis end oma seaduslikes isaõigustes riivatuna ning piilus läheduses ringi, suu ümber see eriline tuksatus, mis ajas arvama, nagu tahaks ta iga silmapilk hambaid kiristada. Aga kas märkate, kuidas kolmsada penikoormat väljaspool telegraafiliine ja postiaurikute liikumist meie tsivilisatsiooni õõnsad kasulikkusevaled närtsivad ja surevad ja kuidas nende asemele astuvad lihtsalt kujutlusvõime harjutused, mis omavad kunstiteoste kaduvuse, sagedasti ka nende võluvuse ning mõnikord isegi sügava varjatud tõepärasuse? Luule oli Jimi endale välja valinud — ja see oli kogu tõde selles loos, kõik muu oli vale. Tema ei varjanud oma kalliskivi. Tema oli ta peale tõepoolest uhke.
„Alles nüüd tundub mulle, et kõigega kokku ma
