duse, saladuslikkuse ja võitmatu omamise õhustikku. Ei olnud mingit pääsu; Jim oli vangistatud keset oma võimu vabadust ja tüdruk, kuigi valmis oma pead tema jalapingiks panema, valvas oma saaki vääramatult — nagu oleks teda raske kinni pidada. Isegi Tamb’ Itam, kes kõndis meie teekondadel oma valge isanda kannul tagasivisatud peaga, kohutava näoga ja relvastatuna nagu mõni janitšar pistodaga, noaga ja piigiga (peale selle kandis ta veel Jimi püssi) jah, isegi Tamb’ Itam julges endale lubada teha järeleandmatu valvuri näo, nagu oleks ta mõni tõre ja truu vanglaülem, kes on valmis oma elu jätma vangi pärast, õhtuti, kui istusime kauem ülal, tema vaikne, tume kuju liikus rõdu ees edasi-tagasi mürata sammel, või, tõstes oma pead, võisin teda ootamatult silmata sirgena seismas kuski varjus. Harilikult kadus ta natukese aja pärast ilma mingi häälekõlata, aga kui tõusime istmelt, kargas ta meile ligi, nagu kerkiks ta maa alt, valmis igasugusele käsule, mis Jim mõtleks talle anda. Ka tüdruk, ma arvan, ei läinud enne magama, kui olime lahkunud ööks. Enam kui üks kord ma nägin läbi oma akna teda ja Jimi vaikselt üheskoos välja astuvat ja lihtsale balustraadile toetuvat — kaks valget lähedast kuju, Jimi käsi ümber tüdruku piha, selle pea noormehe õlal. Nende pehme jutukõmin kostis õrnana ja läbitungivana rahulikul ja kurval kõlal läbi öövaikuse minu tuppa, nagu kõlaks kellegi kõne iseendaga kahel toonil. Hiljem, kui visklesin oma voodis moskitovõrgu all, oli kindel, et kuulsin kerget kräginat, nõrka hingust ja tasast köhatamist — ning ma teadsin, et Tamb’ Itam oli ikka veel luuramas. Kuigi tal oli (valge isanda lahkusest) aia sees oma maja ja ta oli võtnud naise ning hiljuti saanud lapse, ometi arvan, et vähemalt minu sealviibimise ajal ta magas öösiti rõdul. Väga raske oli seda truud ja kurja valvurit panna rääkima. Isegi Jimile endale ta vastas järsult ja lühidalt, nii-öelda pealekäimisel. Rääkimine — näis ta lausuvat — pole tema asi. Kõige
